Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 69:17-37
Ahastushüüd Jumala poole17Vasta mulle, Issand, sest hea on sinu heldus; pöördu minu poole oma rohket halastust mööda
18ja ära peida oma palet oma sulase eest, sest ma olen kitsikuses; kuule mind pea!
19Tule ligi mu hingele, lunasta tema; vabasta mind mu vaenlaste pärast!
20Sina tead mu teotust ja mu häbi ja mu laimu, kõik mu vastased on su ees.
21Teotus on murdnud mu südame, ma olen haigeks jäänud; ma ootasin kaastunnet, kuid seda ei olnud, ja trööstijaid, kuid neid ma ei leidnud.
22Vaid nad andsid mulle süüa mürkrohtu ja mu janus nad jootsid mind äädikaga.
23Nende laud saagu püüniseks nende ees ja heaolu silmuseks!
24Nende silmad saagu pimedaks, et nad ei näeks, ja pane nende niuded alaliselt vankuma!
25Vala välja oma meelepaha nende peale ja su vihaleek tabagu neid!
26Nende telklaager saagu lagedaks; ärgu olgu nende telkides elanikke!
27Sest nad jälitavad seda, keda sina oled löönud, ja jutustavad nende valust, keda sina oled haavanud.
28Lisa neile süütegu süüteo peale, ärgu nad jõudku sinu õiglusesse!
29Kustutatagu nad maha eluraamatust ja ärgu pandagu neid kirja koos õigetega!
30Aga mina olen vilets ja täis valu. Sinu abi, oh Jumal, kaitsku mind!
31Ma kiidan lauluga Jumala nime ja tänulauluga ma ülistan teda.
32See on Issandale meeldivam kui härg, kui härjavärss, kel on sarved ja sõrad.
33Viletsad näevad seda ja rõõmustavad; teiegi süda, kes nõuate Jumalat, peab elama.
34Sest Issand kuuleb vaeseid ega pea halvaks oma vange.
35Kiitku teda taevas ja maa, meri ja kõik, mis seal liigub!
36Sest Jumal tahab päästa Siioni ja uuesti ehitada Juuda linnad, et nad asuksid sinna elama ja päriksid selle.
Kogu psalm on jagatud kolmeks osaks. Kõigepealt väljendab psalmist oma kitsikust ( s 1-5). Ta on viimseni kurnatud, tema jõuvarud on lõpul ning ta räägib sellest ka Jumalale. Loomulikult oli Jumal sellest juba teadlik, kuid psalmist ise pidi tunnistama, omast jõust enam ei piisa ning ta vajab abi. Jumal soovib, et ka meie õpiksime oma olukordi ning probleeme Jumala ees sõnastama ning Teda appi hüüdma.
Oma abituse tunnistamine Jumala ees juhib psalmisti appihüüdeni ( s 6-29). Vaatamata kõigele, mida ta on pidanud kogema, ei ole ta silmist kaotanud Jumala armastuse suurust. Pane tähele, millist usaldust väljendab tema palve (s 13,16, 29).
Ja viimaks muutub see palve tänuks ( s 30 – 36). Kuigi väliselt on psalmist ikka veel sügavalt hädas, hakkab ta selles olukorras Jumalat tänama pääste eest, mille teab Temalt tulevat. Jumala tänamine hädas võib osutuda esimeseks sammuks lahenduse suunas.
Selle kommentaari autor: Penny Boshoff