Iial varem ei ole kuhugi või kellegagi kokku kuulumise tähtsus olnud läänemaailmas nii aktuaalne kui praegu. Meie rahutus, pidevalt muutuvas ja ajutises maailmas muutub juurte tunnetamine järjest harvemaks. Paljudes maades kasvab hüppeliselt üksi elavate inimeste arv, samamoodi kui nende arv, kes kurdavad isoleerituse ja stressi üle. Paljude jaoks moodustavad nende sõbrad nüüd nende perekonna ning murettegev hulk kristlasi ei kuulu enam ühessegi kohalikku kogudusse sest see ei tundu neile enam olulisena. Kõik see aga leiab äkilise lahenduse hetkedel kui meie ellu tuleb äärmine pinge. Sest siis vaatame enese ümber, otsides neid kes on “meie poolt”, kellega võime kokku hoida ja kuuluda ükskõik millises olukorras.
Taavet teadis, mis tähendab olla nurka surutud. Psalm 108 räägib sellest väga otse, kuna see on kokku pandud kahest teisest Taaveti psalmi lõpuosast, milled ta kirjutas keset raskeid aegu (Ps 57:7–11; 60:5–12). Mõlemad algavad rõhumise olukorras ja mõlemad lõpevad positiivselt -Taavet kinnitab oma usaldust Jumala vastu ning oma turvalisust Temas. Neis psalmides näeme Taavetit keda aetakse taga nagu looma, peitumas koopasse, siis kaotamas lahingut sel ajal kui kodus toimub hävitus (1Sm 24:1-3, 2Sm.8)
Ja vaatamata kõigele sellele, kirjeldab ta kohe esimeses salmis, et ta süda on kindel. Sõna mida ta siin kasutab, oli üldina heebreakeelne omadussõna mis märkis millegi ettevalmistatuste lõpuleviimist, või mis olid hästi kinnitatud. Taoline kindlus tuleb sügavalt Taaveti olemusest ( s 6) kus ta on absoluutselt veendunud Jumala armastuses. Sõna mida siin armastuse kohta kasutatakse, tuleb Heebrea poeesiast, märkides väga tugevaid sidemeid suhtes ning kirglikku pühendumist. See ei olnud mingi sentimentaalsus või soovmõtlemine.
Kaasaegset võrdlust kasutades võiks öelda, et Jumala armastus on kindlam kui Teflon või muu vastupidav pind - see püsib vaatamata tingimustele. Ja Jumal kutsub oma kogudust üles käituma kaasaegsele kultuurile vastandudes - ilmutama oma eludes sedasama armastust ning kindlust.