Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Iga sõna kui pomm

Laupäev, 4. Juuni 2011

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Õp 26

Veel Saalomoni tarkust
1Nagu lumi suvel ja vihm lõikusajal, nõnda ei sobi albile au.
2Nagu koduta lind, nagu lendav pääsuke, nõnda on teenimata needus: see ei lähe täide.
3Hobusele piits, eeslile valjad ja alpide seljale vits.
4Ära vasta albile ta rumalust eeskujuks võttes, et sinagi ei saaks tema sarnaseks!
5Vasta albile ta rumaluse peale, et ta ei hakkaks ennast targaks pidama!
6Kes albiga sõna saadab, raiub eneselt jalad ja peab jooma vägivalda.
7Nagu lonkuri jalgade kõikumine on õpetussõna alpide suus.
8Otsekui asetaks kivi lingule, nõnda on albile au andmine.
9Otsekui joobnu kätte sattunud orjavits on õpetussõna alpide suus.
10Nagu kütt, kes haavab kõiki, on see, kes palkab albi või palkab möödujaid.
11Nagu oma okse juurde tagasi pöörduv koer on oma rumalust kordav alp.
12Kui näed meest, kes iseenese silmis on tark, siis on albil enam lootust kui temal.
13Laisk ütleb: Noor lõvi on tee peal! Kiskja keset turgu!
14Uks pöörleb hingedel, laisk oma asemel.
15Laisk pistab käe kaussi, aga ei viitsi seda suu juurde viia.
16Laisk on iseenese meelest targem kui seitse arukalt vastajat.
17Otsekui koera kõrvust haarab kinni see, kes mööda minnes vihastab riiu pärast, millega temal ei ole tegemist.
18Nagu meeletu, kes ammub tuliseid surmanooli,
19on mees, kes petab oma ligimest ja ütleb: Ma teen ju ainult nalja.
20Puude puudusel kustub tuli, ja kui ei ole keelepeksjat, vaibub tüli.
21Mida söed hõõgusele ja puud tulele, seda on riiakas mees tüli õhutamisel.
22Keelepeksja sõnad on nagu maiuspalad ja need lähevad otse sisikonna soppidesse.
23Põlevad huuled ja kuri süda on nagu hõbevaabaga kaetud potitükk.
24Vihkaja teeskleb huultega, aga südames ta haub pettust:
25kui ta teeb oma hääle mahedaks, siis ära usu teda, sest tal on seitse jäledust südames.
26Vihkamine katab ennast kavalasti, aga koguduses tuleb ta kurjus ilmsiks.
27Kes kaevab augu, langeb ise sinna sisse, ja kes paneb kivi veerema, selle peale see veereb tagasi.
28Valelik keel vihkab oma ohvreid, ja meelitaja suu valmistab hukatuse.

Saada “Inimese Poja “ (Hb7:3) sarnaseks on auline eesmärk, kuid “Kristuse täius” tähendab ka seda, et me ei tohi enam olla “kui lapsed” ning peame kõrvale panema kõik mis ei kuulu Kristuse juurde (Ef 4:13,14). Palu, et Jeesuse abiga võiksid kogu hingest püüelda just sellise küpsuse suunas.

Tänases peatükis kohtame kolme tähelepanuväärset karakterit - rumalat või alpi (s 1-12),
laiska (s 13-16) ja riiuõhutajat (s 17-27). Piiblitekst kutsub meid üles Jumalat austama nii selles kuidas mõtleme (meil pole lubatud olla albid/ rumalad); oma energiat kulutame (ei tohi olla laiskvorst), ning austust peab tooma ka viis kuidas suhtleme ( ei tohi olla tülikiskujad ja riiakad).
Alpi, rumalat (Heebrea k “kesil” on kasutatud 11 korda peatüki esimeses pooles)
tutvustatakse meile kui inimest, kes on pidur, hävitaja ja rikkuja; kes ei vääri respekteerimist ja samamoodi kui laisk, on täeisti õpetamatu kõiketeadja (s 12,16). Veelgi enam- ta on ennasttäis tobu, läbistamatult enesekindel puupea - kelle narrus (4,5,11) - heebre k “iwelleth” vrd 27:2,22) teeb temast tainapea kes järjepanu eksib, kuid ise alati oma õigsuses kindel on. Taolist rumalust saab kontrollida vaid sunnivahendite abil (s 3). Enamasti on kõige kindlam vahend vaikus - kuigi mõnikord võib targem olla siiski sõnaga sekkumine ( s 4,5). Kuid ära iial palka teda tööliseks või jää teda uskuma (s 6)! Sest vaatamata tema mõõtmatule usule omaenese tarkusesse, ei jõua selline inimene kuhugi ega saavuta midagi (s 7,8,12). Puupea ei suuda õppida ei oma vigadest ega ka teiste õpetustest (s 11,12).
Läbi kogu peatüki tuletatakse taas meelde kui suur on kõneldud sõna vägi, ja vajadust olla selle suhtes valvel, jäädes alati läbinisti ausaks (s 2). Salmides 18 -28 räägitakse mõtlematult öeldud või haavavalt väljendatud sõnade ohtudest - mõistmatu sekkumine, mõtlematu kergemeelsus, klatšimine ja riiukiskumine (s 17.22). Lobisemine võib ju tunduda ahvatlevalt maitsev (s 22) kuid selle kaudu vallanduv reaalsus on täis tuld ja surma (s 18,20,21). Tõeline kahju on aga selles, et taolised sõnad paljastavad vääritu, petliku, korrumpeerunud ning vihaga täidetud südame (s 23,-25,28) (Mt 12:34,35). Kuigi teenimatud solvangud põrkavad oma süütult sihtmärgilt tagasi, jäävad nad ometi vaikselt ootele et kogu jõuga hävitada see, kes need on välja ütlenud (s 2,27).

“Vaadake siis hoolega, kuidas te elate: mitte nagu arutud, vaid nagu targad....ärge olge rumalad, vaid mõistke, mis on Issanda tahtmine.....lauldes omavahel psalme, hümne ja vaimulikke laule” (Ef 5:15-19)

Selle kommentaari autor: Rikk Watts