Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 15:1-9
Jeesus vastab etteheidetele pärimuste rikkumise kohta1Siis tuli Jeruusalemmast Jeesuse juurde varisere ja kirjatundjaid, kes ütlesid:
2"Miks sinu jüngrid astuvad üle esivanemate pärimusest? Nad ei pese oma käsi, kui hakkavad leiba võtma."
3Aga tema vastas neile: "Miks teie ise astute üle Jumala käsust oma pärimuse pärast?
4Jumal ütleb ju: Austa isa ja ema, ja kes isa või ema sajatab, peab surma surema.
5Teie aga lausute: Kui keegi ütleb isale või emale: "Olen selle pühendanud templile ohvrianniks, mis sina pidid minu käest saama",
6siis ta ei pea enam oma vanemat austama. Teie olete muutnud Jumala sõna tühjaks oma pärimusega.
7Te silmakirjatsejad, õigesti on teie kohta ennustanud Jesaja:
8See rahvas austab mind huultega, nende süda on aga minust kaugel.
9Ilmaaegu teenivad nad mind, õpetades õpetusena inimeste käskimisi."
Käsupidamise kalduvuse juured on sügaval inimese psüühhikas. Ja peaaegu alati käib see käsikäes eneseõigusega. Need kes Jeesuse jüngreid kritiseerisid ei kujutlenud, et oleksid iial võinud toitu võtta ilma eelnevalt kogu pesemisrituaali läbimata. Seetõttu tunnevad nad end Jeesusele käsuseaduse nõudeid meenutades, kindlal pinnal olevat.
Ometi ei ole nad turvalisel alal, sest Jeesus näeb pettust nende südames. Jeesus näeb, et kui variseridele sobib, ei ole neil Jumala seaduse väänamise vastu oma südames midagi, isegi kui see toob kaasa raskusi vanematele inimestele. Julgustades inimesi kõrvale panema oma vanemate eest hoolitsemiseks määratud raha ning kuulutades et see raha kuulub Jumalale - häbistavad nad Jumalat palju enam kui siis kui oleksid söönud pesemata kätega. Variserid olid vägagi valmis ühele meelel saama õigusrikkumiste osas. Aga teiste üle kohut mõistes satuvad nad ise veel suurema kohtumõistmise alla.
Jeesuse tsiteeritud tekst Jesaja raamatust teeb meile selgeks vahe tühja jutu ja südameteenistuse vahel. Sõnad üksi on õõnsad ja viljatud, kui nende taga ei ole tõelist südamepühendumist Jumalale. Seadusesätted jäävad tühjadeks kui nende pidamisel ei tõuka meid igatsus Jumalat veel paremini teenida. Tegelikult võib selline seadusepidamine isegi kahju tuua, sest tekitab ensega rahulolu ja eneseimetlust, mis viivad meid Jumalast järjest kaugemale ning ehitavad barjääre üksteisega suhtlemisel.
Käsupidamise ohud on tänapäeval sama reaalsed kui nad olid seda variseride ja sedusetundjate jaoks Jeesuse päevil. Kui palju inimesi on loobunud kogudusse tulemast suhtumise tõttu, mida tajuvad koguduses olijate poolt? Kui sageli on kristlased kaastundlike ja armastavate asemel pigem karmid ning kriitilised? Ja kui sageli vabandame välja omaenese väärtegusid, mõistes teisi hukka neis samades asjades? Vaid see kogudus, kes tegelikult teab, et tal ei ole millegi pärast kiidelda, on Pühast Vaimust puudutatud ning vabastatud kogudus. Ja seal kohtame pigem südamepühendumist kui tühja sõnadetegemist ning kohtumõistmise asemel armastust.
Selle kommentaari autor: Elaine Storkey