Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 78:1-31
Jumal on truu oma sõnakuulmatule rahvale1Aasafi õpetuslaul.
Pane tähele, mu rahvas, minu Seadust, pöörake oma kõrvad minu sõnade poole!
2Ma avan oma suu õpetussõnadega, ma ilmutan mõistatusi muistsest ajast.
3Mida me oleme kuulnud ja mida me teame ja mida meie vanemad on meile jutustanud,
4seda me ei taha salata nende laste eest; me jutustame tulevasele põlvele Issanda kiituseväärt tegudest, tema vägevusest ja tema imedest, mis ta on teinud.
5Ta asetas tunnistuse Jaakobisse ja seadis Iisraelisse Seaduse, mida ta käskis meie esivanemail teatada oma lastele,
6et tulevane põlv seda tunneks, lapsed, kes sünnivad, et nemadki tõuseksid seda jutustama oma lastele,
7ja et nad paneksid oma lootuse Jumala peale ega unustaks Jumala tegusid, vaid peaksid tema käske
8ega oleks nagu nende esivanemad, kangekaelne ja tõrges sugu, sugu, kelle süda ei olnud kindel ja kelle vaim ei olnud ustav Jumalale.
9Efraimi lapsed, varustatud ammulaskjad, pöörasid selja lahingu päeval.
10Nad ei pidanud Jumala lepingut, vaid keeldusid käimast ta Seaduse järgi
11ja unustasid ta suured teod ja ta imetööd, mis ta neile oli näidanud.
12Nende esivanemate ees tegi ta imet Egiptusemaal Soani väljal.
13Ta lõhestas mere ja laskis nad minna läbi ning pani vee seisma nagu paisu.
14Ta juhtis neid päeva ajal pilvega ja kogu öö tule valgusega.
15Ta lõhestas kaljud kõrbes ja jootis neid otsekui suurtest ürgveevoogudest.
16Ta pani vulisema veesooned kaljust ja vee voolama nagu jõed.
17Siiski nad tegid ikka edasi pattu tema ees, tõrkudes kuivas kõrbes Kõigekõrgema vastu.
18Nad kiusasid Jumalat oma südames, nõudes toitu oma himu järgi,
19ja nad rääkisid Jumala vastu, öeldes: "Kas Jumal suudab katta laua ka kõrbes?
20Ennäe, ta lõi küll kaljut, ja veed jooksid ja ojad voolasid. Kas tema võib anda ka leiba? Kas ta võib valmistada liha oma rahvale?"
Ajaloo õppimine ja meenutamine on vältimatu kui tahame mõista olevikku mineviku kontekstis ning õppida tehtud vigadest.
See psalm annab selgelt mõista, et Iisraeli rahvas ei õppinud oma ajaloost ning et neil oli vastumeelne uurida oma esiisade käitumist ning nad ei suutnud hoiduda järgimast neidsamu hävitavaid käitumismudeleid. Ikka ja jälle mässasid nad oma armastava ja hoolitseva Jumala vastu , ning olid vabatahtlikult sõnakuulmatud. Jumal karistas neid, siis andestas neile ning ilmutas taas oma armastust. Kuid nemad jätkasid mässamist....ja nii kordus see. Põlvkond põlvkonna järel pidi kannatama Jumala kohtumõistmist, sest nad ei õppinud oma vanemate vigadest, ei õppinud neid asju millest psalm väga selgelt räägib.
Võiks ju öelda, et nad olid lihtsalt “aeglased õppijad” ja kõva peaga; kuid enne kui kriitiliseks muutuda, tuleks küsida kuidas on meie eneste usueluga. Sokrates, kes elas 5 sajandit enne Kristust on öelnud: “Analüüsimata elu ei ole mõtet elada”. Seega ei ole mõte tagasivaatamisest ja minevikust õppimisest sugugi uus asi. Me kõikide päevad on täidetud kiirete ülesannetega, ometi kui sageli võtame selleks aega, et Jumala ees vaikselt mõtiskelda oma elu üle, paluda et Tema näitaks meile milliseid muutusi on Püha Vaim tegemas meie südames, kus oleme käitunud rumalalt ja halvasti? Ilma selliste regulaarsete järelemõtluse aegadeta jääme ilma niipaljust olulisest, mida Jumal teeb meie eludes, ka meie maailmas ning võime selgest teadmatusest ja rumalusest jätkata hukutavate vigade tegemist, mida tegelikult oleks saanud vältida.
Selle kommentaari autor: Jonathan Lamb