Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Sm 4:12-22
Vilistid röövivad seaduselaeka12Aga keegi benjaminlane jooksis lahingust ära ja tuli selsamal päeval Siilosse, riided lõhki käristatud ja mulda pea peal.
13Ja kui ta tuli, vaata, siis istus Eeli istmel tee kõrval valvates, sest ta süda värises Jumala laeka pärast; ja kui mees jõudis linna kuulutama, siis kisendas kogu linn.
14Kui Eeli kuulis kisendushäält, siis ta küsis: "Mis kära see on?" Siis ruttas mees ja tuli ning jutustas Eelile.
15Eeli oli üheksakümmend kaheksa aastat vana ja ta silmad olid tuhmid, nõnda et ta enam ei näinud.
16Ja mees ütles Eelile: "Mina olen lahingust tulija. Ma põgenesin täna lahingust." Ja tema küsis: "Kuidas oli lugu, mu poeg?"
17Siis kostis sõnumitooja ja ütles: "Iisrael põgenes vilistite eest ja rahva kaotuski on suur. Ka su mõlemad pojad, Hofni ja Piinehas, on surnud ning Jumala laegas on ära võetud."
18Ja sündis, kui ta Jumala laegast nimetas, et Eeli kukkus istmelt värava kõrval tagurpidi, murdis oma kaela ja suri, sest mees oli vana ja raske; ta oli Iisraelile kohut mõistnud nelikümmend aastat.
19Ja tema minia, Piinehasi naine, oli viimaseid päevi lapseootel; kui ta kuulis seda sõnumit, et Jumala laegas oli ära võetud ja ta äi ja mees surnud, siis ta varises kokku ja sünnitas, sest temale tulid sünnitusvaevad.
20Ja otse ta suremise ajal ütlesid naised, kes seisid ta juures: "Ära karda, sest sa oled sünnitanud poja!" Aga tema ei vastanud ega pannud tähelegi,
21vaid pani poeglapsele nimeks Iikabod, et öelda: "Au on Iisraelist lahkunud", sellepärast et Jumala laegas oli ära võetud, ning oma äia ja mehe pärast.
22Ja ta ütles: "Au on Iisraelist lahkunud, sest Jumala laegas on ära võetud."
Iisraeli laste jaoks sümboliseeris seaduselaegas Jumala kohalolekut. Ülempreester Eeli oli peaaegu sada aastat vana, priske ja praktiliselt pime. Hullem oli see, et ta lubas oma poegadel Hofnil ja Piinehasil määrata rahva vaimuelu üle. Mis ime siis, et Iisraeli seisukord oli halb ja rahvas oli hädas. Mõeldes, milline kaotus neile just äsja vilistide käe läbi oli sündinud, pole ime et nad nii reageerisid (3).
“Tooge seaduselaegas! “ hüüdsid nad. Aga Jumal oli öelnud, et rahvas peab ise minema seaduselaeka juurde mitte vastupidi ( vt 5Ms 12:5 “vaid otsige seda paika, mille Issand, teie Jumal, valib kõigilt teie suguharudelt, et sinna panna oma nime; tema eluaset otsige, ja sinna minge!”). Rahvas oli Jumala ligiolu asendanud seaduselaekaga.
Kas ka meie võime olla süüdi samasuguses eksimuses? Kas meie elus on mingi püha ese, miski, mida kummardame, teenime või peame olulisemaks kui Jumala ligiolus viibimist?
Kui seaduselaegas jõudis kohale, hakkas rahvas nii kõvasti rõõmustama, et isegi nende vaenlased värisesid (s 6 - 8). Aga sellest ei olnud mingit kasu - ja Iisrael kaotas ka oma järgmise lahingu suure hävinguga (11).
Eeli oli enam vapustatud seaduselaeka kaotamisest kui oma poegade surmast (18). Terve selle traagilise õnnetuste ahela aga lõpetas Piinehasi naine, kes suri sünnitamise käigus ( 21).
Tegelik häda ei olnud religioosse sümboli kadumine. Rahvas oli kaotanud oma Jumala. Ja oli vaja, et inimesed parandaksid meelt ning tuleksid Jumala juurde tagasi.
Selle kommentaari autor: APÜ