Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Sm 17:28-54
Taavet ja Koljat28Aga Eliab, Taaveti vanem vend, kuulis, kui ta meestega rääkis, ja Eliabi viha süttis põlema Taaveti vastu ja ta ütles: "Mispärast sina siia tulid? Ja kelle hoolde sa jätsid selle väikese karja sinna kõrbe? Ma tunnen küll su ülbust ja su südame kurjust! Sa tulid muidugi selleks, et näha taplust."
29Aga Taavet vastas: "Mida ma siis nüüd olen teinud? Eks see olnud ju ainult kõnelus?"
30Siis ta pöördus tema juurest ühe teise poole ja küsis sedasama; ja rahvas vastas temale, nagu varem oli olnud kõnet.31Aga kui neid sõnu kuuldi, mis Taavet rääkis, jutustati neist Saulile ja Saul laskis tema tuua.
32Ja Taavet ütles Saulile: "Ärgu lasku keegi tema pärast oma julgust langeda! Su sulane läheb ja võitleb selle vilistiga."
33Aga Saul ütles Taavetile: "Ei suuda sina minna selle vilisti vastu, et temaga võidelda, sest sa oled noor, tema on aga noorest põlvest peale sõjamees."
34Siis ütles Taavet Saulile: "Su sulane oli oma isa lammaste ja kitsede karjane. Kui tuli lõvi või karu ja viis lamba karjast ära,
35siis ma läksin temale järele ja lõin ta maha ning päästsin saagi tema suust; ja kui ta tõusis mu vastu, siis ma haarasin tal habemest kinni, lõin ta maha ja tapsin ta.
36Su sulane on niihästi lõvi kui karu maha löönud; ja see vilist, see ümberlõikamatu, saab olema nagu üks neist, sest ta on teotanud elava Jumala väehulki."
37Ja Taavet ütles: "Küllap Issand, kes mind on päästnud lõvi ja karu küüsist, päästab mind ka selle vilisti käest." Siis ütles Saul Taavetile: "Mine, ja Issand olgu sinuga!"38Ja Saul pani oma riided Taavetile selga, andis temale vaskkübara pähe ja pani temale raudrüü selga.
39Ja Taavet pani tema mõõga enesele riiete peale vööle ja katsus kõndida, ta ei olnud ju nendega harjunud; aga Taavet ütles Saulile: "Ei mina saa nendega käia, sest ma pole harjunud." Ja Taavet võttis need oma seljast ära.
40Siis ta võttis oma kepi kätte ja valis enesele ojast viis siledat kivi ning pani need karjasepauna, mis oli tal lingukivikotiks; tal oli ling käes ja ta astus vilistile vastu.
41Ja vilist tuli ning ligines üha Taavetile, ja mees, kes kandis ta kilpi, tema ees.
42Vilist vaatas ja nägi Taavetit, aga ei pannud teda millekski, sest too oli noor, punapalgeline ja kauni välimusega.
43Ja vilist ütles Taavetile: "Kas ma olen koer, et sa tuled mu juurde kepiga?" Ja vilist sajatas Taavetit oma jumalate nimel.
44Siis ütles vilist Taavetile: "Tule mu juurde, ja ma annan su liha lindudele taeva all ja loomadele väljal!"
45Aga Taavet ütles vilistile: "Sina tuled mu juurde mõõga, piigi ja odaga, aga mina tulen su juurde vägede Issanda, Iisraeli väehulkade Jumala nimel, keda sa oled teotanud.
46Täna annab Issand sind minu kätte, et ma su maha lööksin ja su pea raiuksin; ja ma annan vilistite sõjaväe laibad täna lindudele taeva all ja metsloomadele maa peal, ja kogu maailm saab teada, et Iisraelil on Jumal!
47Ja kogu see väehulk saab teada, et Issand ei päästa mitte mõõga ega piigi abil, sest see on Issanda võitlus ja tema annab teid meie kätte!"
Kui palju aastaid pidi Taavet olema peidus, enne kui sai avalikuks kõikidele? Seda meile ei ütelda, nagu ka seda kui mitmel korral pidi ta käima õukonnas Saulile mängimas või armee juures. Kuid tema vaprus oli üldtuntud ning tänase teksti sündmusteks on ta kasvanud nii suureks, et saab proovida selga Sauli sõjvarustust. Nende varjus oldud aastate jooksul sündis tegelikult väga palju. Meisterlik mustiseerimine harjutas teda hoolikuses ja täpsuses, ja nüüd kui tuli tema varjuaastate “suur hetk” siis oli ta üksildase ja ohtliku karjaseameti aastate kogemus ja Jumala tundmine see, mis moodustas tema tegeliku varustuse.
Aga mis siis kui Taavet oleks oma ettevalmistusaastatel läbi kukkunud? Kui ta kannel oleks puutumatuna maas vedelenud, tema ling kasutuna rippunud, kui ta oleks karu ja lõvi eest plehku pannud ning mitte jäänud Jumalale ustavaks siis kui kedagi nägemas ei olnud? Kui ta sel viisil oma peidus olnud aastatel oleks läbi kukkunund, ei oleks selles avalikus etteastes tulnud mingit suur võitu.
Paljudele on see, et Taavet Koljati pea Jeruusalemma viis, olnud probleemiks (s 54), sest Jeruusalemm ei olnud siis veel Iisraeli käes. Kuidas sai Taavet seda teha ja miks? Sündmused ptk 31:10 aga näitavad, et lahingujärgsed kombed nõudsid et võidetu relvastust ning laipa koheldaks eriliselt, ning viimast eksponeeritakse lähimas võiltusväljale jäävas linnas. Taavet lihtsalt järgis seda praktikat, andes nii hoiatuse kõikidele tulevastele võimalikele vastastele. Võitjana sai Taavet nüüd ka isikliku telgi omanikuks, kuhu välja panna Koljati relvad.
Selle kommentaari autor: Alec Motyer