Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1 Sm. 20:1-23
Taaveti ja Joonatani sõprus1Aga Taavet põgenes Raama Naajotist ja tuli ning ütles Joonatanile: "Mida ma olen teinud? Mis on mu süü ja patt su isa ees, et ta püüab mu hinge?"
2Ja Joonatan vastas temale: "Jäägu see kaugele! Sa ei sure! Vaata, mu isa ei tee midagi suuremat ega vähemat, ilma et ta ilmutaks minu kõrvadele. Miks peaks mu isa just seda asja minu eest varjama? See pole mitte nii!"
3Aga Taavet vannutas jälle ja ütles: "Su isa teab kindlasti, et ma sinu silmis olen armu leidnud. Seepärast ta mõtleb: Joonatan ei tohi sellest teada saada, et ta ei kurvastaks. Jah, nii tõesti kui Issand elab ja nii tõesti kui sa ise elad, minu ja surma vahel on ainult üks samm."
4Siis ütles Joonatan Taavetile: "Mida sa iganes soovid, seda ma teen sulle!"
5Ja Taavet ütles Joonatanile: "Vaata, homme on noorkuu ja ma peaksin küll koos kuningaga istuma ja sööma; aga luba mind, et ma väljal ennast varjan kuni kolmanda õhtuni.
6Kui su isa leiab mind väga puudu olevat, siis ütle: Taavet palus mind väga, et ta võiks rutata oma linna Petlemma, sest seal on kogu suguvõsal iga-aastane ohver.
7Kui ta ütleb nõnda: Hea küll!, siis on su sulasel rahu. Aga kui ta viha süttib põlema, siis tea, et tema poolt on kuritöö otsustatud!
8Osuta siis oma sulasele heldust, sest sa oled oma sulase viinud koos enesega Issanda liitu! Aga kui süü on minus, siis surma sina mind; sest miks peaksid sa mind viima oma isa juurde?"
9Ja Joonatan ütles: "Jäägu see sinust kaugele! Sest kui ma tõesti märkan, et mu isa on otsustanud lasta sulle kurja sündida, siis ma ei jäta seda sulle teatamata."
10Aga Taavet küsis Joonatanilt: "Kes teatab mulle, kui su isa vastab sulle karmilt?"
11Ja Joonatan vastas Taavetile: "Tule, lähme väljale!" Ja nad mõlemad läksid väljale.12Ja Joonatan ütles Taavetile: "Issand, Iisraeli Jumal! Kui ma homme või ülehomme sel ajal olen oma isalt järele kuulanud, ja vaata, Taaveti asi on hea, eks ma siis läkita kedagi su juurde ja ilmuta seda su kõrvale.
13Issand tehku Joonataniga ükskõik mida, aga kui mu isa tahab teha sulle kurja, siis ma ilmutan seda su kõrvale ja saadan sinu ära, et sa võiksid minna rahuga. Ja Issand olgu sinuga, nõnda nagu ta on olnud mu isaga!
14Jah, kui ma veel elan, siis osuta mulle küll Issanda armastust, et ma ei sureks!
15Ära võta iialgi oma armastust minu soolt, ka siis mitte, kui Issand kõik Taaveti vaenlased maapinnalt hävitab!"
16Ja Joonatan tegi Taaveti sooga liidu: "Issand nõudku aru Taaveti vaenlastelt!"
17Ja Joonatan vannutas veel Taavetit vastastikuse armastuse juures, sest ta armastas teda, nagu ta armastas oma hinge.18Ja Joonatan ütles temale: "Homme on noorkuu ja sinust tuntakse puudust, kui su koht on tühi.
19Aga ülehomme mine ruttu alla ja tule sinna paika, kus sa selle teo päeval ennast varjasid, ja jää Eseli kivi juurde!
20Mina ammun siis kolm noolt selle kõrvale, nagu laseksin ma märki.
Taavet, nagu paljud rahvalugude kangelased, oli nägus, vapper ja sõnaosav (16: 12,18). Siiamaani on ta olnud ka avatud ja aus. Nüüd ta hakkab valetama. Petmise roll Jumala eesmärkides tõstatab rasked küsimused. Alates Kaini valest maailma alguses (1. Ms. 4:9) kuni valetajate taevast väljaheitmiseni aegade lõpul (Ilm. 22:15) kõneleb piibel meile, et valed on Jumalale põlastusväärsed. Ometi paljud Jumala inimesed valetasid või petsid. Lapsena seadsin ma nende valed kahtluse alla. Mulle räägiti, et nad ei oleks pidanud valetama, et Jumal oleks saavutanud oma eesmärgid ilma pettuseta. 50 aastat hiljem küsin ma samu küsimusi, kuid vastused ei ole enam nii lihtsad. Jaakobi, Raahabi, Taaveti ja Joonatani pettusi ja ettekäändeid ei mõisteta hukka. Isegi Jumal ise on osaline mõnes pettuses (1. Sm. 16:2). Peame järeldama, et Jumal, kes “vaatab südamesse” (1. Sm. 16:7), on huvitatud isegi valetamise motivatsioonist.
Lapsena sain aru millestki, mida mu vanemad teadsid, kuid ei oleks tunnistanud. Oli suur erinevus minu vale vahel kui ma lasin oma vennal saada karistatud akna pärast, mille mina lõhkusin, ja isa vale vahel kui ta lausus, et talle meeldisid lillad sokid, mis tädi Polly talle andis, või tõsisemas võtmes, valed, mida mu onu rääkis, olles sõjavang. Minu vale “kandis valetunnistust minu ligimese vastu" (2. Ms. 20:16). Isa vale oli paljas viisakus, mis ei teinud haiget teise inimese tunnetele. Onu Angus valetas selleks, et päästa elusid.
Ka Taavet valetas selleks, et päästa elusid, kaasa arvatud tema enda oma. Tundub, et Jumal aktsepteeris tema käitumist. Ometi mõistis Taavet valed hukka oma poeesias. Ta kirjutas vähemalt kahte tüüpi valedest, mida Jumal põlgab: vale, mis eitab või valesti esitab Jumalat, ning vale, mis teeb haiget süütule inimesele. Kavalal moel võime süüdi olla mõlemas: püüdes õigustada oma teguviisi, mis on katse petta Jumalat, ning moonutades tõde iseenda hüvanguks, kellelegi süütule haiget tehes (Ps. 62:5). Taavet ei näi praeguses olukorras süüdi olevat kummaski.
Selle kommentaari autor: John Harris