Olles linna sisenenud, suundub Taaveti Poeg selle südamesse - templisse. Neli sajandit enne neid sündmusi, oli prohvet Malakia kuulutanud, et Issand tuleb äkkvisiidile oma templisse, selleks et puhastada ja pühitseda ja prohvet küsib “..kes jääb püsima tema ilmudes?” ( Ml 3:1-3).
Muidu nii leebe Kuningas rakendab siin korraga oma võimu täismahus, jõuliselt sümboolse ja pöördelise tegevusega, mõista andes, et kui templi eesmärk on sedavõrd degradeerunud, siis on ohus sellise templi edasine eksistents.
Siin ei ole tegu peamiselt majandusliku rõhumisega, Jeesus ajab välja nii ostjad kui müüjad. See on vaimlik kohtuotsus, sest palvetamise paik kõikide rahvaste jaoks (templi paganate õu) on muudetud turuplatsiks. Ja nii nagu Jeremija päevil, on taas Jumala rahvas lasknud end petta kujutelma, et kuna tempel kannab Jumala nime, siis võib seal täie vabadusega ja kaitstuna teha ka kõige jäledamaid asju ( vt Jr 7:9-11).
“Röövlikoopa” viide osutab neile kes Jumalalt on ära röövinud Talle kuuluva au sellega, et omatehtud formaalse religiooni abil püütakse leida turvatunnet sellal, kui nende südamed on Jumalast tegelikult väga kaugel.
Kontrastina kujutavad salmid 14 ja 15 templi õiget kasutusviisi - see on koht kus pimedate silmad avatakse ning lonkajad tervendatakse, kus on kuulda nende “pisukeste” kiitusehäält, kes tunnevad ära oma Kuninga. Kristuse kaastunne on see mis avab nüüd võimaluse ka kõikidele puudega inimestele, kelle osalus seni oli piiratud vaid templi välisõuega, tulla tervendatuina ja kohata Jumalat templis eneses. Jeesus võimaldab selle ligipääsu Jumalale, milleks tempel algselt oli ehitatud. Ta on tõeline Taaveti Poeg, kellele laste suust antav kiitus ja ülistus suunib vaikima kõik vaenlased ( Ps 8:2).
Ja just see sünnibki, kui Jeesus lahkub tol õhtul religioossete juhtide seast. Viimastel ei saanud enam mingit kahtlust olla selles mida Naatsareti prohvet neist arvas, ning üsna peatselt pidid nad kuulma tema suust: “vaata, teie koda jäetakse maha!” ( Mt 23:38).