Sakarja ei mõistnud ka ise alati oma nägemuste tähendust. Siin palub ta selgitust inglilt, kes algteksti kohaselt räägib “Sakarja sees”. Ka kõige hullemad tormid ja hävitusjõud ei suuda purustada Jeruusalemma, kui Jumal seda kaitseb.

Sarv on Piiblis sageli (poliitlise) võimu ja au tähiseks. Ja teise sarve tõusmine tähendab selle võimu veel vägevamaks muutumist. Iseenese sarve tõstmine märgib enese esile , kõrgemale tõstmist. Siin olevad sarved märgivad Iisraeli rõhunud rahvaid. Et neid täpsemalt ei mainita, viitab aga prohevteeringu mitmekihilisele täitumisele. Ja Jumalal on olemas ka “sepad” kes määratud hetkel purustavad kõik selle mis on iseupitatud ja selle võimu. Ükski inimene ei või kiidelda Jumala ees (1Kr 1:29).
Paulus ütleb et ta kummutab kõik mõttekõrgistused mis ülbeina tõusevad Jumala tunnetuse vastu (2Kr 10:4,5). Ja see on ka meie eesõigus, kes elame lõpuaegades.
Kohtuotsuse teadlikkuses elades muutub igasugusne kiitlemine tühjaks õhuks, asetades meid samale tasandile kõikide teiste inimestega, kelle üle kohut mõistetakse; kuid nendena, kes on Kristuse pärast armu saanud. Meie pääsemine on selles, et Kristus võttis kogu karistuse enese peale ning vahendab meile armu. Ja see purustab igasugused uhkuse või ülbusesarved.
Uus Jeruusalemm, Jumala asupaik ei ole inimeste ega isegi inglite mõõta enam. Mõistusega tehtud järeldused taevasse ei ulatu ,kuid Jumala kirkus asub ometi neis, kes on tema omad. Nii kanname enestes kirjeldamatut aaret.
Sakraja raamat õhutab meid täna maha jätma meie isiklikud “Paabelid” selleks, et otsida Jumala kirkust ja tema omadele tõotatud asukohta Jeruusalemma. See on meie eesõigus.
Nüüd räägitakse meile, miks mõõdumees peab vaeva nägema ja miks Jeruusalemma elanike arv kasvab nii suureks. Põhjuseks on juutide tagasitulek oma isade maale. Ka sellele osale on omane mitmekihiline täitumine ajas. Salmid 10 ja 11 esitavad kojutuleku kutse eelkõige põgenikele Paabelis. “Põhjamaa” võib tähendada ka Paabelit, kuigi too asus Iisraelist idapool. Tee Paabelisse läks ikkagi piki põhjasuuna karavaniteid. Lõpuaja kontekstis aga võib Põhjamaa tähendada midagi muud. Ja on ju juudid ajaloo vältel liikunud järjest põhja suunas - näiteks on Venemaal juutide hulk üsnagi suur. Neid kõiki aga kutsutakse siin rõõmsalt koju tagasi.
Iisraeli suur ajalooline kutsumus oli tuua enese keskelt esile maailma Päästja. Juba sellepärast on Iisrael Jumala silmatera (12). See staatus on tähendanud imelisi päästmisi väga hulludest ajaloolistest tormidest, kuid samas ka palju karmimaid karistusi teiste rahvastega võrreldes, kui nad on hüljanud Jumala ja tema tahte.
Rahvad, kes saavad oma orjade saagiks - on aga ajatu prohveteering kõikidele revolutsioone põhjustavast rõhumisest, mis saab saatuslikuks igale rahvale ja ühiskonnale, kes oma võimujanus alistab teisi enese alla.
Rõõm Siioni tütrest on Sakrja raamatu üks suuri teemasid. Siion märgib Jeruusalemma valitsuse keset, kõrgendikku, kuhu olid koondunud kõik ametlikud ehitised - nt kuningapalee ja tempel. Ja näeme, et kuningas kes ratsutades saabub on Jumal ise, kes tuleb oma rahva juurde; ühtlasi märgib kuninga saabumine aga tee avanemist kõikidele teistele rahvastele Jumala päästest osasaamiseks.