Loe läbi alltoodud kirjakoht: Sk 10:1-11:3
Issand lunastab oma rahva1Paluge Issandalt vihma kevadvihmade ajal! Issand teeb kõuepilved ja annab neile vihmavalingud, igaühele rohtu väljal.
2Sest teeravid räägivad nurjatust, ennustajad näevad valet ja jutustavad tühiseid unenägusid, trööstivad asjata. Seepärast inimesed ekslevad nagu lambad ja vaevlevad, sest karjast ei ole.
3Mu viha on süttinud põlema karjaste vastu ja ma karistan juhte, sest vägede Issand tuleb katsuma oma karja, Juuda sugu, ja teeb nad oma toreda sõjaratsu sarnaseks.
4Neist enestest tuleb nurgakivi, neist enestest telgivai, neist enestest sõjaamb, neist enestest kõik võimukandjad.
5Üheskoos on nad kangelaste sarnased, kes sõjas tallavad tänavate pori; nad võitlevad, sest Issand on nendega, ja ratsanikud hobuste seljas jäävad häbisse.
6Ma teen vägevaks Juuda soo ja päästan Joosepi soo; ma toon nad tagasi, sest ma halastan nende peale ja nad on jälle, nagu ei olekski nad olnud ära tõugatud. Sest mina, Issand, olen nende Jumal ja ma vastan neile.
7Ja Efraim on siis nagu kangelane ning nende süda rõõmustab otsekui veinist. Nende lapsed näevad seda ja rõõmustavad, nende südamed hõiskavad Issandas.
8Ma vilistan neid ja kogun neid, sest ma lunastan nad; ja neid on siis niisama palju, nagu neid oli.
9Ma külvasin nad rahvaste sekka, aga nad meenutavad mind kaugetes maades; nad jäävad elama koos lastega ja tulevad tagasi.
10Ma toon nad tagasi Egiptusemaalt ja kogun neid Assurist; ma viin nad Gileadimaale ja Liibanonile, ikkagi ei leidu neile küllalt ruumi.
11Ja nad lähevad läbi kitsikuse mere ja ma löön merelaineid ja kõik Niiluse sügavikud kuivavad, Assuri kõrkus tõugatakse maha ja Egiptuse valitsuskepp peab taanduma.
12Ma teen nad vägevaks Issandas ja nad kõnnivad tema nimes, ütleb Issand. 1Ava oma uksed, Liibanon, et tuli saaks põletada su seedrid!
2Ulu, küpress, sest seeder on langenud, võimsad on laastatud! Ulguge, Baasani tammed, sest läbipääsmatu mets on langetatud.
3Kuule! Karjaste hädakisa, sest nende kuulsus on hävitatud. Kuule! See on noorte lõvide möirgamine, sest Jordani padrik on laastatud.
Hinges peituvad kujutlused tekitavad üht liiki usklikkust. Jumal aga on mõõtmatult suurem kui mistahes usulised kujutelmad meie hinges. Tema on loodu, kogu universumi ja ajaloo suveräänne valitseja ning inimesel on võimalus elada, olles Temaga suhtes.
Peatüki alguses asetatakse vastamisi Jumala loodu suursugusus ja inimese sisemuses olevad usulised kujutelmad. Usklikul inimesel võib tekkida kiusatus arvata, et valitsedes oma siseelu, suudab ta hallata ka seda mis on väljaspool teda. Palve aga ei ole maagiline tegevus, millega Jumalat mõjutatakse, vaid pigemini andumine Temaga suhtes olemisele.
Jumal teeb suuri ja imelisi asju inimese aitamiseks. Inimese osa on palju piiratum - ta peab elama rahus siin maa peal ja edasi arendama kõike head, mis on tema kätte antud. Aga inimene kipub sellest hoolimata ekslema (s 2).
Jumal ise võtab oma karja ning juhib seda, kasutades selle juures inimest vahemehena. Taolised “tööriistad” olid Jumala käes nt Mooses ja Aaron, kuningas Taavet, mitmed prohvetid ning lugematud Iisraeli rahva vaimulikud ja poliitilised juhid. Aga parimadki inimestest karjased on siiski vaid armusaanud patused, ekslikud inimesed. Just seepärast ei tohi nad siduda neile hoida antud karja oma võimu alla, vaid nad peavad selle ikka ja jälle juhtima Jumala sõna juurde, millest nad ka ise on täiesti sõltuvad. Karjane ju ise ei sööda ega jooda karja, see pole tema ülesannegi! Tema peab karja tooma lihtsalt värske vee juurde ja rammusale karjamaale.
Siiski juhtub, et Jumala sõnast inimesele ei piisa. Prohveteeringud on läbi aegade paelunud sensatsioonilist spirituaalsust. Sakarja aga on jätkuvalt rõhutamas prohvetisõnumite lihtsust ning praktilisust, mille ülesandeks on peamiselt äratada inimeste südametunnistus, mitte aga paljastada salajasi asju. Kui aga prohvet paneb kõrvale oma peaülesande - on tee igasuguse maagia ja okultismini lühike. Isegi koldejumalatel olid prohvetid (s 2) ning prohveteeriti veel ka paljude teiste jumalate nimel. Samas ei esita väärad prohvetid väljakutset inimese südametunnistusele, vaid rahuldavad muid vajadusi. Ja see viib rahva eksiteele. Nii peab Jumal ise äratama oma rahvale karjased ning ümbritsevas karmis maailmas võivad need olla ka väepealikud (s 4-7).
Miks Jumal ei jäta seda kangekaelset ja eksijat inimest? Sest ta on eelkõige järelejätmatu Armastaja, kes ka kõige pimedamas olukorras näeb teed välja ja teostab oma plaani. Näeme seda Iisraeli tagasitulekust omale maale Sakarja päevil, näeme seda praegu mõeldes 2000 aastat hiljem juutide tagasitulemisele praegusesse Iisraeli. (s 7-12) Jumal teostab oma plaanid ja Ta võib olla ka Sinu karjane!
Selle kommentaari autor: APÜ