Martin Luther märkis kord, et “ usk tähendab suhtuda Jumalasse tõsiselt”.
Psalmide juures on just see nii värskendav, et need suhtuvad vägagi tõsiselt nii elusse kui Jumalasse ning esitavad meile väljakutse uskuda tegelikult. Paljudele kommentaatoritele meeldib võimalikult täpselt tuvastada psalmide keskkonda, ometi ei õnnestu see enamasti. Peamiselt seepärast, et need laulud käsitlevad üldinimlikke olukordi, ega ole reeglina seotud spetsiifiliste sündmustega.
Elu on raske ning uskuja elu isegi rohkem. Siin maalitakse meile pilt pildi järel olukordi, milles kaotamine ei tähendaks lihtsalt tagasilangemist, vaid täielikku katastroofi: julmi vaenlaste horde, kohutavaid veevooge, ähvardavaid metsloomi kes on valmis kiskuma ja rebima; peidetud lõkse millesse langenult ohver rabeleb asjatult. See pole ulme, vaid pildikeel - osutamas reaalsetele olukordadele koos ohvritega ning kus tavalise inimesed ei tule enam toime ilma Jumala sekkumiseta.
Paljud inimesed on kogenud perioode, mil ootamatud rünnakud on sundinud neid kisendama Jumala poole abi saamiseks, ja ikkagi näib, et olukord läheb veelgi halvemaks.
Tänase psalmi tunnistus, mida kinnitab jumalarahva pikaaegne kogemus on see, et viimane sõna jääb Jumalale- isegi kui see tuleb ühetesitkümnendal tunnil! Just sellepärast vajame ka meie selle psalmi ausust- seda karmi reaalsust mis meenutab meile kannatusi ja tagakiusu läbi ajaloo, aga ka meie maailmas tänasel päeval. Peaksime tegema eestpalveid nende kristlaste pärast, kes praegu kannatavad oma usu tõttu, et nad vaatamata näkkuvaatavale olukorrale, ei kaotaks julgust. Enamgi veel - milliseid väiksemaid kriise me ise ei kohtaks - isiklikus või koguduse elus - need kõik peavad saama õige perspektiivi.
Kusagil on just praegu võitlemas keegi või mingi kogukond oma füüsilise eksistentsi pärast - või oma usu säilimise pärast.