Visuaalse kultuuri pildid on võimsad. Jeruusalemm, mis oli ehitatud kaljusele alusplatoole, oli võimas turvalisuse ja jõu sümbol palveränduritele, kes pidid linna jõudmiseks üle mägise maastiku ronima. Olles eemal peamistest kaubateedest, sümboliseeris see tugevust ja turvalisust maailmas, kus kurjus tundus nii tihti võimul olevat. Aga kõik ei olnud siiski nii, nagu tundus. Kogu ajaloo vältel oli justkui mingi kasvaja selle rahva ellu sööbinud (s 5) (Jr 23:11), ja ohud piirasid teda ka väljastpoolt. Niisiis pöördub see laul palverändurite poole, laulik osutab eemale Jeruusalemma vahetust ümbrusest, tõelise tugevuse allikale, kes on Issand ise.
Ka tükk aega pärast seda, kui müürid on varisenud ja väravad lagunenud, saab Jumalale ikka veel toetuda. Meil tuleb sellest tõest kinni hoida. Mõned kohad, tegevused või olukorrad, kus Jumal on meiega kohtunud, võivad saada meile tähtsamateks kui Jumal, kellega seal kohtusime. Kui seisame silmitsi mistahes sellise mugavuse allika hävitamisega (näiteks kristlasest sõbra surm), võime tunda end väga ebakindlalt. Kõik tundub kaduv. Aga see ei ole tõsi: peame olema püsivad ja kindlad Issandas. Me ei ole kaitstud kurja eest, kuid oleme kaitstud tema hävituse eest. Kui vaadata suurt pilti, siis lõpuks õiglus võidab: Issand ei soovi oma rahvale sellist kitsikust, et nad peaksid pöörduma halva poole (s 3). Usume seda koos psalmi autoriga. Aga ikkagi vajame mõnikord kinnitust Jumalalt, tema soosingu märke, või märke selle kohta, et neil, kes mässavad tema vastu, ei lähe hästi. Võime paluda neid märke (s 4,5), kuid kindel on, et peame olema kuulekad talle igas olukorras: see on ainus viis saada rahu (shalom, s 5b).