Paljud inimese mõtlevad visuaalselt ja see tuleb kasuks siis kui Pühakiri kasutab meie kõnetamiseks pilte, nii nagu Peetrus siin teeb.
Esimene pilt näitab kristlast vastsündinud beebina ( s 2). Beebid ei jäta meile teatamata kui nad vajavad toitmist ning meiegi peame „himustama“ Sõna „piima“ samasuguse sihikindlusega. See oli ju Jumala Sõna mis meid sünnitas ( 1:23) ja seesama Sõna aitab meil ka kasvada. Vaimulik piimatoit on mõnda aega väga hea, aga siiski tuleb meil nii pea kui võimalik üle minna ka tahkele roale (Phil 3:20; Heb 13:14).
Teine pilt kujutab kristlast kui elavat kivi ( s 5) . Ja isegi nüüd julgustatakse meid mõtlema ikkagi kogukondlikult: ühest kivist ei saa midagi ehitada. Nagu ütles John Wesley: Piibel ei tunnista üksikinimese religiooni. Meid on ehitatud „vaimulikuks hooneks“, milles Kristus nurgakivina hoiab kõike koos. Üksteisega seotud metafoorid põimuvad selles pildis siin lõigus. Samamoodi nagu sõna „kirik“ tähendab nii hoonet kui ka inimesi , kirjeldab Peetrus meie vaimulikku kodu nagu püha preesterkonda ( s 5), kes toob vaimulikke ohvreid. Mis need ohvrid on – seda selgitavad teised Uue Testamendi kirjakohad (Rom 12:1; Heb 13:15–16).
Kolmas pilt esitleb meile valitud inimesi. Seda väljendit lugedes meenub meile Iisraeli rahvas, kuid siin kohandab Peetrus seda kogudusele. Nii nagu hulgale juurteta ja räbalais põgenikele erinevaist riikidest - antakse viimaks kodakondsus, nii oleme ka meie liidetud püha rahva hulka, Jumala rahva sekka.
Kolm imelist pilti, igaüks neist erineva rõhuasetusega. Vastsündinu beebi jaoks on keskne hoolitsus ja kasvamine; elavate kivide jaoks on olulisimad pühendumise ja kummardamise vaimuliku ohvrid; ning valitud rahva jaoks on olulisim evangelism – Jumala kiidetavuse kuulutamine teistele ( s 9). Võib-olla on need mõne jaoks liiga erinevad kujundid, kuid meie kutsumine ongi liiga suur, et seda saaks lõplikult väljendada vaid ühe pildiga.