Ta edastab kirjas imelised sõnad Jeesuse eeskujust, kasutades ka Vana Testamendi prohvetlikku laulu (Js 52; 53; 45). Paulus tahab õhutada filiplasi elama elu, kus oma õiguse taotlemine ja isiklikud ambitsioonid ei oleks esikohal. See olukord on tuttav ka tänapäeval, kus on palju ülbust, julmust, erimeelsusi, kadedust, viha jne.
Jeesus ei unistanud domineerimisest inimeste üle – Ta tuli neid teenima. Ta ei unistanud enda teest, vaid Jumala teest ning loovutas kõik oma au inimeste heaks (s 6, 7). Jeesus alandas ennast ja oli sõnakuulelik surmani, isegi ristisurmani (s 8). Uus Testament toob esile, et ainult mees, kes end ise alandab, saab ülendatud (Mt 23:12; Lk 14:11; 18:14). Kaasatundmisvõime, sõnakuulelikkus ja iseenese salgamine olid Jeesuse peamised iseloomujooned – nende taotlemine ja saavutamine peaks olema ka kristlase eesmärk.
Isekus, hoolimatus ja enese esiletõstmine hävitavad sarnasuse Kristusega ning suhte üksteisega. Iseendast loobumine Kristuse nimel toob suure au.
Teooria ja praktika on kogu aeg seotud, mõtteviis peab väljenduma eluviisis. Kristus oli isik, kelle sõnad ja teod ei läinud lahku. Ta võitis südameid, osutades armastust, mis täidab hinge, ihu, vaimu – kõik. Ohvrimeelse armastuse järelmõjuna andis Jumal ka oma Pojale nime, mis on üle kõikide nimede (s 9): Jeesus on kogu elu Isand kõikide elavate olendite üle, Ta on kuningate Kuningas ja Issand viisil, mida ükski inimeste tehtud iidol olla ei saa.