Loe läbi alltoodud kirjakoht: 4Ms 32:1-24
Suguharud, kes jäävad ida poole Jordanit1Ruubenlastel ja gaadlastel oli palju karja, väga palju. Kui nad nägid Jaaserimaad ja Gileadimaad, vaata, siis oli see sobiv paik karjale.
2Ja gaadlased ja ruubenlased tulid ning rääkisid Moosesega ja preester Eleasariga ja koguduse vürstidega, öeldes:
3"Atarot, Diibon, Jaaser, Nimra, Hesbon, Elaale, Sebam, Nebo ja Beon,
4maa, mida Issand lõi Iisraeli koguduse ees, on karjamaa, ja su sulastel on karja."
5Ja nad ütlesid veel: "Kui me su silmis oleme armu leidnud, siis antagu see maa omandiks su sulastele! Ära vii meid üle Jordani!"
6Aga Mooses vastas gaadlastele ja ruubenlastele: "Kas peavad teie vennad minema sõtta, teie aga jääte siia?
7Miks võtate Iisraeli lastelt julguse minna sellele maale, mille Issand on neile andnud?
8Nõnda tegid teie vanemad, kui ma Kaades-Barneast läkitasin neid maad vaatama:
9kui nad jõudsid Kobaraorgu ja nägid maad, siis nad võtsid Iisraeli lastelt julguse minna maale, mille Issand oli neile andnud.
10Sel päeval süttis Issanda viha põlema ja ta vandus, öeldes:
11Need mehed, kes on tulnud Egiptusest, kahekümneaastased ja üle selle, ei saa näha maad, mille ma vandega tõotasin Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile, sest nad ei ole ustavalt käinud mu järel,
12peale Kaalebi, kenislase Jefunne poja, ja Joosua, Nuuni poja, sest nemad on ustavalt käinud Issanda järel.
13Ja Issanda viha süttis põlema Iisraeli vastu ja ta laskis neid hulkuda kõrbes nelikümmend aastat, kuni oli otsa saanud kogu see sugupõlv, kes oli kurja teinud Issanda silmis.
14Ja vaata, te olete nüüd tõusnud oma vanemate asemele, te patuste inimeste sigidikud, et veelgi õhutada Issanda vihaleeki Iisraeli vastu.
15Kui te taganete tema järelt, siis ta jätab rahva veel kauemaks kõrbe ja te hukkate kogu selle rahva."
16Siis nad astusid tema juurde ja ütlesid: "Me ehitame siia karjatarad oma loomadele ja linnad oma väetitele,
17me ise aga varustume kärmesti käima Iisraeli laste ees, kuni oleme nad nende paika viinud. Aga meie väetid jäävad kindlustatud linnadesse maa elanike pärast.
18Me ei pöördu koju tagasi enne, kui igamees Iisraeli lastest on saanud oma pärisosa,
19sest me ei taha koos nendega saada pärisosa teiselt poolt Jordanit ega kaugemalt, kuna me saame oma pärisosa siitpoolt Jordanit, ida poolt."
20Ja Mooses vastas neile: "Kui te teete nõnda, kui te Issanda ees varustate endid sõjaks
3-5 salmis esitatud nõue on otsene. Tundub rumalusena hakata vaidlema millegi nii ilmse ja mõistliku vastu. Ruubeni ja Gaadi suguharud olid karjakasvatajad, kellel veres juba otsida oma karjadele sobivaid karjamaid. Ning kui nad nüüd sellise leidnud olid, miks ei peaks nad siis sinna ka jääma? Võime väga hästi ettekujutada nende dialoogi: “ Me säästame teile kogu selle vaeva, mis kaasneb piiriületamisega; teil ei ole enam mingit muret meie ülalpidamisega; teistele suguharudele jääb sellevõrra rohkem maad.”
Jah, see tõesti on mõistlik. Aga Jumala põhimõtted ei ole rajatud pelgale majandusliku mõistlikkuse või mugavuse otsimise alusele. Nõnda ka koguduse elu seades tuleb olla vägagi ettevaatlik kõikide soovituste osas mis pealtnäha on praktilised ja mõistlikud, kuid samas ei haaku jumalariigi väärtussüsteemiga.
Karjakasvatajate ettepanek lõpeb palvega: “Ärge sundige meid ületama Jordanit!” (s 5)
Kui keegi pakub sulle hulgaliselt põhjuseid millestki hoidumiseks, siis enamasti just see kõige viimane on see kõige kaalukam põhjus. Ja just siin tunneb Mooses ära selles mõistlikus nõudmises tegeliku kriisi. Kas Ruubeni ja Gaadi suguharud on nii nagu nende eelkäijad - mässamas taas kord tõotatud maa piiril, keeldudes sinna sisenemast (4Ms 13:31-33)? Nende sõnad on äratanud saatuslikud mälestused: Jumal oli tookord nii vihane, et needis terve sugupõlve surema kõrbe. Ja seepäras vastab Mooses nõudjatele kategooriliselt: “Mitte mingil juhul!”, hoiatades Ruubeni ja Gaadi rahvast, et neil on oht kalduda nende vanemate poolt käidud hukatuse teele (s 14,15). Ka pelgab Mooses nende suguharude mõju kõikidele ülejäänutele (s 6,7).
Meie mälestused ei ole lihtsalt mineviku talletused, vaid võivad muutuda võimsaks olevikujõuks - positiivses mõttes, kui nad toovad selgust juurde või negatiivses mõttes, lisades hirmu. Moosese ülesanne juhina oli otsustada millist valgust heitsid mineviku õppetunnid oleviku olukorrale. Minevik ei pea määratlema olevikku: kuid peaks seda juhendama. Kuidas võiksime muuta mineviku mäletamist koguduse elus viljakandvaks jõuks?
Selle kommentaari autor: Jo Bailey