Paulus ei teadnud jõuludest midagi, aga ta teadis hästi sündmust mida jõulud tähistavad; Jumala Poja lihakssaamist. Tõeliselt vapustav aga on, et see imeline jutustus Kristusest ei ole olemas mitte teoloogilistel põhjustel - selleks et demonstreerida tema jumallikkust - , vaid palju praktilisema põhjuse pärast: et pakuda inimestele jumalikku eeskuju iseka ambitsiooni ja kiusu vastu (s 3).
Loo inkarnatsiooni osa koosneb vaid kahest lausest (s 6-8) kuid need ütlevad, et Kristus kui Jumal “valas end välja” võttes orja kuju ning inimesena alandas ennast minnes sõnakuulelikult ristile. Ja see on ainuke Jumal, kes üldse on! - kontrastina kõikidele teistele ajastu ahnetele ja röövellikele paganakultuuri jumalustele.
Hea uudis on see, et Jumal ei ole nii nagu meie, isekad loodud; pigem on ta kõige täiuslikumalt väljendanud oma olemust orja kuju võtnud Pojas, kes suri meie eest armastusest meie vastu! Ja ta tegi seda kõike selleks, et meie saaksime uue võimaluse ning õpiksime armastama üksteist.
Pane tähele jumalikku õigeksmõistmist (s 9-11), Poja taevase staatuse taastamist, kus Isa annab talle “Nime”, jumaliku nime (vt Js 45:23,24 - kus Jumal ise on Jahve). Juutide traditsioonis keeldutakse seda nii püha Jumala nime suhu võtmast ning asendatakse see “Adonai”ga,mida aramea keeles tõlgitakse “Issand”. See on see jumalik nimi millega meie Päästjat tuntakse alati ja igavesti , ning kelle kuninglikkust tunnistab ja kelle ees kummardab kogu loodu.
Ometi saavutas ta selle Issanda rolli vaid läbi minnes loo esimesest poolest, mis on meile edasi antud jumaliku eeskujuna.