Elu ilma muretsemiseta? See oleks juba midagi! Aga kas Paulus siis ei tea, et inimene on sündinud murede jaoks, nii nagu sädemed on loodud lendama ülespoole (Iiobi 5:7); et elu ongi täis muretsemist noorest east kuni vanaduspäevadeni? Kui inimene on noor, siis ta muretseb sellepärast mida ta täiskasvanuna tegema hakkab; kui ta on täiskasvanud, muretseb ta sellepärast, kuidas eluga toime tulla; ja kui ta on viimaks vanaks saanud, muretseb ta laste ja lastelaste pärast.
Tegelikult on olemas selge vahe mõistlikus muretsemises kõigi nende asjade pärast ja rahunematu vaeva vahel nende samade asjade pärast, mis inimese täielikult võib
halvata.
Paulus, olles veelkord käsitlenud (s3), üht kirja peapõhjust, läheb nüüd edasi üleskutsete juurde (s 4-9), enne kui jõuab kõige viimase asjani - filiplaste annetuseni talle (s 10-20).
Jätkates teemaarendust salmis 3:1 (“Rõõmustage Issandas”), kutsub Paulus üles tegema tänupalveid, mis toob eneega “Jumala rahu” - sest viimselt on see ju “Rahu Jumal” kes nende juurde alatiseks (s 9).
Isiklikult ei ole mul selle üleskutsega probleemi, on aga probleem kesmisega neist: “ärge muretsege ühtigi” (s 6). Sa teed nalja Paulus! Ma olen abikaasa, isa ja vanaisa. Ärge muretsege millegi pärast?! Aga kuidas jääb selle lapselapsega, kes kuidagi ei taha Kristuse järgijaks saada? Mida teha lastega kelledel ei ole tööd ning kes vajavad raha? Kuidas toime tulle selle ja veel paljude asjadega?
See salm mis peaks meile rahu tooma ja meid lohutama asub eelpool. Tsiteerides 145 Psalmi 18.salmi, meenutab Paulus filiplastele, et nende praegustes võitlustes - ja ka meie omades- “Issand on lähedal”, ja see tundub praegu antud kontekstis vägagi kõrgelennulisena.
Teie leebus saagu teatavaks kõigile ( s 5), sest Issand on (olevikus) sinu ligidal; ning Issand on ka ligi tulemas - mõlemil põhjusel, ei ole meil vaja muretseda.