Märkame, et Paulus on ilmselt tahtlikult jätnud kõige parema viimaseks. Filipi kogudus on Paulust äsja õnnistanud rahalise annetusega, mis aitab tal toime tulla vangistuses (näiteks hankida toitu, sest Rooma võim oma vange ei toitnud!); ning Pauluse tänu selle anni eest on jäetud kirja lõppu. Kuid kontrastina tänapäeva lääne kultuuridele, ei olnud kreeka-rooma maailmas tavaks tänama hakata selle eest mis sõprussuhtesse kuulus iseenesestmõistetavana - ehk: vastastikuse üksteise vajaduste eest hoolitsemise eest.
Paulus aga tahab oma tänu siiski väljendada. Nad on teda ülevoolavalt õnnistanud, ning ta võib oma kirja märgistada “täiesti makstud” templiga ning enamgi veel! (s 18)
Nüüd on vastastikuuse abistamise kord Pauluse käes; ja tema on vangis ilma igasuguse võimaluseta kuidagi oma sõpradele tasuda. Nii annab ta oma arvepidamise lihtsalt Jumalale üle, kes on filiplaste anni Paulusele vastu võtnud kui healõhnalise ohvri Temale. Ja Paulus otsustab, et tema Jumal hoolitseb ka selle Pauluse vajaduse eest; sest midagi ei ole Jumala toimimispiiridest ja valitsusalast väljaspool. Piiramatud armu varud ja rikkused, mis kuuluvad üksi Jumalale, täidavad iga vajaduse ( 19). Ja siit ei saa olukord enam paremaks minna.
Võibolla oleks kohane vastus meie poolt mõtiskleda täna selle üle pisut ning tänaa neid keda Jumal on meie ellu anni ja rikkusena toonud. Nemad on eriliselt osa Jumala rikkusest Kristuses Jeesuses meie kasuks.