Just need asjad, mida Paulus pidas oma teenimistöö kehtivuse tõendajateks, olid korintlaste silmis tema teenimise läbikukkumise tõenditeks. See pole muutunud.
Suured kogudused, “edukad” teenistused, mõjukad ja prestiižsed megaüritused - on asjad mida paljud väärtustavad.
Paulus aga pidas olulisemaks väärtustada seda, et tema teenimistöö kehtivus saab kinnitatud valus ja kannatustes. Puhtus, kannatlikkus ja lahkus seisavad kõrvuti peksmise, vastuhakkamiste ja unetute öödega. Tõelise teenimise tunnusmärgid leitakse teenija suhtumises ning selles kuidas teda vastu võetakse. Meie soovituskiri kõikide ümberolijate jaoks peab kõigepealt olema meie enda elu, teenimistöö mida teeme ja Jumal keda kummardame (s 4).
Sellest hoolimata ei ole mõtet oodata üleüldist heakskiitu või hõlpsat läbipääsu. Kannatused on osa meie kutsumisest Jumala sulastena (“Selleks te olete kutsutud, sest ka Kristus kannatas teie eest, jättes teile eeskuju, et te käiksite tema jälgedes.” (1Pt 2:21).
Armastus mida jagame, ei too meile vastuseks alati samasugust suhtumist (s 12). Valu ei tule mitte ainult meie vastastelt, vaid võib tulla ka neilt, kellega kõrvu seisame, või keda ootame enese kõrval seisvat. Paulus oli olnud Korintoses umbes 18 kuud ning andnud tohutult palju. See haavab, kui selline heldus ja pühendumine saab tasuks äratõukamise - ja sellepärast vastab ta nii ( vt s 11,12). Samas jääb igas olukorras meile teadmine, et tegu ei ole meie teenimistööga, vaid Jumala omaga, mida tuleb ka teha Tema väest (s 7). Ja meeles pidada, et tulemuslik teenimine kulgeb alati nõtruse ning vaesuse positsioonilt (s 10).
Ei ole muud teed, sest just selline oli Kristuse tee ja see on eeskuju mida järgime. Meie kutsumine, nii nagu ka Tema oma - on alati teenimine. Me ei otsi (Ignatius Loyola sõnadega) “mitte mingit tasu, peale selle, et teame end tegevat Sinu tahet”. Taoline teenimine käib inimloomuse soovide ja praeguse ajastu vaimsuse vastu. See ongi raske.