Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Kr 9:1-15
Soovitusi annetajatele1Pühade abistamisest ei ole mul ju vaja teile kirjutada,
2sest ma tean teie valmidust, mille pärast ma kiidan teid makedoonlaste ees, et Ahhaia on juba mullu olnud valmis ja et teie innukus on paljusid innustanud.
3Ma olen läkitanud need vennad, et meie kiitlemine teie üle ei läheks selles osas tühja, vaid et te oleksite valmis, nagu ma olen rääkinud,
4et mitte siis, kui makedoonlasi tuleb minuga kaasa ja kui nad leiavad, et te ei ole valmis, meie - ma ei tahaks öelda "teie" - ei jääks häbisse selles usalduses.
5Olen siis pidanud hädavajalikuks julgustada vendi, et nad tuleksid enne meid teie juurde ja valmistaksid ette teie varem tõotatud tänuandi, et see oleks valmis nagu tänu ja mitte nagu ihnutsemine.
6Aga see on nii: kes kasinasti külvab, see ka lõikab kasinasti, ja kes rohkesti külvab, see ka lõikab rohkesti.
7Igaüks andku nii, nagu ta süda on lubanud, mitte nördinult või sunnitult, sest Jumal armastab rõõmsat andjat.
8Jumal on vägev andma teile kogu armu rikkalikult, et teil ikka oleks kõike küllaldaselt ning et te oleksite rikkad iga teo tarvis,
9nagu on kirjutatud:
"Ta on jaganud, andnud vaestele, tema õigus kestab igavesti."
10Tema, kes annab seemne külvajale, annab ka leiva toiduseks, teeb rohkeks teie külvi ja kasvatab teie õiguse vilja.
11Te saate kõigiti rikkaks igasuguse siira headuse poolest, mis meie läbi valmistab tänu Jumalale,
12sest selle teenistuse kaudu antud abi mitte ainult ei leevenda pühade puudust, vaid muutub ka rikkalikuks Jumalale antud rohke tänu kaudu.
13Selle abistamise ehtsuse tõttu te ülistate Jumalat oma kuulekuses Kristuse evangeeliumi tunnistamisel ja oma osaduse siiruses nende ja kõikidega.
14Oma palvetes teie eest nad igatsevad teie järele Jumala võrratu armu tõttu, mis teie peal on.
15Tänu olgu Jumalale tema ütlemata suure anni eest!
Paulus jätkab korintlaste veenmist (mõni ehk ütleks, et survestamist) et nad annetaksid heldelt. Paulus on juba makedoonlastele kiitnud kui hästi korjandus on läinud ning nüüd ei ole lihtsalt võimalik “lati alt minna”. See mis Pauluse jaoks välistab kahjuliku surve on fakt, et andmine/annetamine toob kaasa õnnistuse. Siin laiendab Paulus oma veenmiskõnet, öeldes, et andmisega käib kaasas arm. Vastupidiselt mõnele innukale, kuid põhimõttelagedale annetuste kogujale, ei luba Paulus, et annetajad saavad tingimata majanduslikku kasu või kuulsust oma tegevusest.
Annetamisega kaasaskäivad õnnistused on kõigepealt vaimsed - ja seda mitte ainult annetaja jaoks, vaid Jumala rahva jaoks tervikuna. Need, kes annavad kogevad Jumala heakskiitu, kes armastab rõõmsameelset andjat (s 7), ning sellest tulenevalt kasvab koguduses anntajate hulk (s 12), kasvab tänulikkuse ja ülistuse määr (s 13), ka palvetamine kasvab (s 14); viimselt aga muutub kõikide omavaheline osaduse sügavamaks.
Jätkuvalt saame inimesi jagada nendeks, kellel on ülejääk ja teisteks, kellel on puudujääk. Ka jumalariigi töö vajab pidevalt toetust - ometi on just rahaküsimus see, mida keegi väga arutada ei soovi. Ühiskonnas mis kasvavalt on täis omandiihalust ning saamahimu, võib igaüks meist palju ära teha, vabastades end raha võimu alt läbi andmise ning annetamise (Mt 6:19.20).
Seda tehes, õpime sõltumist Jumala headusest ning heldusest (s 10), ning suudame kindlamalt hoiduda kaasaegsest ebajumalakummardamisest. See aitab meil ka anda rõõmsa südamega - hakkame kogema täiesti uutlaadi vabadust ning sügavamat osadust Jumala ja tema rahvaga. Sel viisil võib annetamine, mis nii tihti näib raske ja piirav, muutuda ülestõstvaks ja vabastavaks kogemuseks, muutes täiesti nii meie suhtumise annetamisse, kui ka meie annetamise olemuse. Samas jääb alles välispidine surve (peidetuna ja kõikjale sisseimbuval kujul) teha kompromisse joondudes praeguse aja väärtuste järgi . Selles osas tuleb jätkuvalt valvel olla.
Selle kommentaari autor: Julie Robb