Iisraeli rahvas vaatas tagasi kuningas Taaveti valitsemisajale nagu kuldsele ajastule, mil kodumaal oli rahu ja heaolu ning naabritel tuli Iisraeliga arvestada. Kui erinev olukord pärast pagenduses viibijatel, kelle jaoks see psalm oli tõenäoliselt kirjutatud. Meenuta Nehemjat. Kuningat enam polnud ja Jumala rahvas elas keset võimsaid võõramaalasi. Sarnasel moel vaatavad paljud kristlased ka täna tagasi aega, kui kristlik usk ja moraal olid normiks (kasvõi nime poolest), kusjuures nüüd leiavad nad end ajastust, mida on kirjeldatud kui post-kristlikku, kus kirik on väike või puudub sel mõju ühiskonnas ja kus vaid väheste jaoks on kristlusel mõte.
Niisuguses olukorras pöördub laulik vanade laulude poole (Psalm 18 ja 33 peamiselt) ja kohandab need uuele olukorrale. Püha sõda (s 1,2) muutub ustavale usutunnistajale metafooriks, ja see on nii ka Paulusel, kui ta räägib Jumala sõjavarustusest, samuti sisaldub siin palve, et Jumal hoiaks jätkuvalt oma teenijaid selles (s 11).Ime tajumine, et suur Jumal hoolib väikesest inimlapsest muutub kaineks arusaamaks, et näiliselt kõikvõimsad rõhujad on väga ajutised ja mitteoluline nähtus Jumala püsiva eesmärgi valgel (s 3,4). Inimesed, kellele Jumal on Issand (s 15) ei moodusta küll enam riiki, mitte ka moodsat rahvust, vaid kogukonna, keda seob ebamoodne lojaalsus Issandale ja kes usuvad, et sellises lojaalsuses on tõeline varandus. Sellistest inimestest Jeesus kuulutas: "Õndsad on vaimust vaesed, sest nende päralt on taevariik. On hea ammutada jõudu meie traditsiooni varasalvest nii kaua, kui me ei püüa elada minevikus, mida enam ei ole, vaid pigem püüame elada ustavalt praeguses hetkes, ja nõnda pääseme tulevikku, mis ületab kõik meie unistused (s 12-14).