Loe läbi alltoodud kirjakoht: Koguja 4:1-16
Kohus on Jumala päralt1Ja ma nägin taas kõiki rõhumisi, mida pandi toime päikese all, ja vaata, seal olid rõhutute pisarad, aga neil ei olnud trööstijat! Nende rõhujate käes oli võim, aga neil ei olnud trööstijat.
2Siis ma kiitsin surnuid, kes olid ammu surnud, õnnelikumaks kui elavaid, kes veel tänini elavad,
3ja et parem kui neil kummalgi on sellel, keda veel ei ole olemas, kes veel ei ole näinud seda kurja tööd, mida päikese all tehakse.
4Ja ma nägin, et kõik vaev ja kõik saavutused töös tekitavad inimeses ainult kadedust ligimese vastu. Seegi on tühi töö ja vaimunärimine!
5Alp paneb käed risti ja sööb omaenese ihu.
6Parem üks peotäis rahuga kui kaks peotäit vaeva ja vaimunärimisega.Üksindusest ja sõprusest7Ja taas nägin ma tühja tööd päikese all:
8seal on keegi üksik, tal ei ole kedagi, ei poega ega venda, kuid ometi pole otsa kogu ta vaeval ja ta silmad ei saa rikkusest küllalt. Aga kelle pärast ma siis ennast vaevan ja keelan oma hingele head nautimast? Seegi on tühi ja õnnetu töö!
9Parem on olla kahekesi kui üksi, sest neil on oma vaevast hea palk:
10kui nad langevad, siis tõstab teine oma kaaslase üles. Aga häda sellele, kes üksik on, kui ta langeb, ega ole teist, kes ta üles tõstaks!
11Nõndasamuti: kui kaks magavad üheskoos, siis on neil soe; aga kuidas üksik sooja saab?
12Ja kui ka üksikust jagu saadakse, siis kaks panevad ometi vastu; ja kolmekordset lõnga ei kista katki nii kergesti.
13Parem on vaene, aga tark nooruk kui vana ja alp kuningas, kes enam ei taipa hoiatust tähele panna.
14Sest too tuli vangikojast valitsema, kuigi oli sündinud vaesena tema kuningriigis.
15Ma nägin kõiki elavaid, kes liiguvad päikese all, olevat tolle teise, nooruki poolt, kes pidi astuma tema asemele.
16Ei olnud lõppu kogu sellel rahval, neil kõigil, kelle eesotsas ta oli; ometi ei tunne järeltulijad temast rõõmu. Sest seegi on tühi töö ja vaimunärimine.
“Igal hommikul, kui gasell Aafrikas ärkab, teab ta, et peab jooksma kiiremini kui kõige kiirem lõvi - muidu ta hukkub. Igal hommikul kui päike tõuseb ja lõvi ärkab, teab ta, et peab jooksma kiiremini kui kõige aeglasem gasell - muidu ta jääb nälga. Pole vahet, kas oled lõvi või gasell. Igal hommikul Aafrikas, kui päike tõuseb, tuleb sul joosta.” See Aafrika rahvajutt annab järjest tõesemalt edasi ka meie kogemuse. Sel ajal kui mõned on silmitsi pikkade töötuse perioodidega, on palju enam neid, kes aetuna kasvavast võistluspingest ühiskonnas, kahlavad ületamatu tööhulga mülkas.
Kaua enne, kui see meie kogemuseks sai, mõtiskles Koguja selle probleemi üle ning leidis et igasugune saavutamine on rajatud võistlevale kadedusele (s 4).
See aga paneb meid vastakuti kahe probleemiga. Esiteks- töö- ja rahamaailmas toodavad võitjad enamasti kaotajaid. Tulemuseks on rõhumine ning paljude vaesumine (s 1). Teine probleem on, et võistlema õhutavad instinktid kipuvad inimest sedavõrd orjastama, et kaob taju miks üldse teeme seda mida teeme. Saame selle mehe sarnaseks, kes kuhjas kokku tohutud rikkused ja siis leidis, et tal ei olnud seda kellegagi jagada (Lk 12:16-21). See on tõesti üdini mõttetu tegevus (s 8).
Siiski, vaatamata kogu küünilisusele, jaatab Koguja tähenduslikku tööd ning seeläbi kinnitab üht Vana Testamenti läbivat põhilist väärtust. Laiskus ei ole vastus kadedusele (s 5). Pigem saab meie võistlema kippuvad instinktid rakendada rahupüüdluse tarvis, isegi kui see tähendaks vähenenud tulu (s 6). Samamoodi saab võistlemise tulemusel sündiva rõhumise tasakaalustada esile tõstes kogukonna ühiseid huvisid (s 9-12). Sest kelle jaoks me töötame? Maailmas kus ressursse jaotatakse järjest ebavõrdsemalt, kutsub Jumal meid tööelus taotlema pigem rahu ja kogukonna eesmärke.
Selle kommentaari autor: Tim Meadowcroft