Kristlase elu sisuks on püsida juurdununa Jeesuses. Aga et seda suuta, peame tundma ja austama teda sellisena nagu ta on. Paulus näeb vaimuliku teekonna eesmärgina saada Kristuse sarnaseks (Rm 8:29). Just sellepärast ei tohi Jeesus jääda meile võõraks. Tõeline vaimulik innukus, selline nagu Paulus omas, tuleb Jeesuse tundmisest sellisena, nagu ta seda väärib. Täpselt sama kehtis ka Peetruse puhul (Mt 6:13). Religioossel innukusel, mis ei ole juurdunud Jeesuse tegelikust tundmisest hoovavasse tasadusse, on oht muutuda fanatismiks, silmakirjalikkuseks või vaimulikuks uhkuseks.
Paulus peatub Jeesuse jumalikel omadustel (s 15). Jeesus on kõigepealt nähtamatu Jumala kuju. Ja see, kes on teda näinud, on näinud Jumalat (Jh14:9).
Teiseks, on ta Looja, kes valitseb kõikide vägede ja meelevaldade üle taevas ja maa peal.
Kolmandaks, on ta meie elu allikas ja põhjus miks kogudus üldse olemas on. Neljandaks on temas kehastatud kogu täius. Viiendaks, on ta meie rahu. See on “shalom” rahu: terviklikkus ning täielik heaolu.

Ja siis rakendab Paulus selle mõistmise vaimulikku ellu. Mida tähendab uskuda et Jumala kogu täius on Jeesuses? Jeesus võib päästa meid kõige hullemast hädaohust elus - see on Jumalast võõrandumisest (s 21). Ta on meie tee täiuslikkusele, osutades ühtlasi sellele, et vaimulik elu peab kasvama täiuse suunas ( Mt 5:48).
Eriliselt aga toob Paulus siin esile, et Jeesust tuleb tunda mitte pelgalt doktriini uskudes, vaid ka läbi isikliku kogemuse. Ning tõendus tema tundmise kohta ilmneb sellest, et meie elud saavad muudetud, muutes meid võimeliseks levitama seda Kristuse tundmise meeldivat aroomi. See hea aroom tekib siis kui oleme ise täidetud Jeesuses, nii nagu tema ise sai täidetud Jumalas Isas.
Ilma taolise muutva suhteta ei saa me olla autentsed tunnistajad.