Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ps 143
Patukahetsuse palve1Taaveti laul.
Issand, kuule mu palvet, pane tähele mu anumist! Oma ustavuses vasta mulle, oma õiguses!
2Ja ära mine kohtusse oma sulasega, sest ükski elav inimene ei ole õige sinu palge ees!
3Sest vaenlane jälitab mu hinge, ta rõhub maha mu elu, ta paneb mind istuma pimedusse nagu need, kes on ammugi surnud.
4Mu vaim nõrkeb mu sees ja mu süda tunneb jubedust mu rinnus.
5Ma meenutan muistseid päevi, ma mõtisklen kõigist su tegudest, ma mõlgutan meeles su kätetöid.
6Ma laotan oma käed laiali sinu poole, mu hing himustab su järele nagu janunev maa. Sela.
7Vasta mulle peatselt, Issand! Mu vaim on lõppemas! Ära pane oma palet mu eest varjule, et ma ei saaks nende sarnaseks, kes lähevad alla hauda!
8Anna mulle vara kuulda oma heldust, sest ma loodan sinu peale! Anna mulle teada tee, mida pean käima, sest sinu poole ma tõstan oma hinge!
9Kisu mind ära, Issand, mu vaenlaste käest; sinu kaitse alla ma kipun!
10Õpeta mind tegema sinu meelt mööda, sest sina oled mu Jumal! Sinu hea Vaim juhatagu mind tasasel maal!
11Issand, elusta mind oma nime pärast, vii välja mu hing kitsikusest oma õiguse pärast!
12Ja hävita mu vaenlased oma helduse pärast, ja kaota ära kõik, kes mu hinge rõhuvad, sest ma olen sinu sulane!
Pole kahtlustki, et täiesti reaalsed vaenlased ajendasid kord Taavetit seda psalmi kirjutama, kuid nad jäävad siin tähelepanu eest varju ja meil polegi oluline neist palju teada. Sest tõde on selles, et meil ei ole võitlemist liha ja verega vaid "meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega" (Rm 6:12), kes on inimlike olukordade nähtamatuteks mõjutajateks. Seda eriti patu (mis Pauluse sõnade järgi on "võim" - Rm 3:9) ja surma (mis Pauluse sõnade järgi on "vaenlane" - 1Kr 15:26) puhul. Nähes seda psalmi nende asjade valgel, muutub see imeliseks eeltähenduseks Kristuse evangeeliumist, mis räägib otseselt meie praeguse olukorra vastu.
Psalmist alustab ja lõpetab appelleerides Jumala õigusele, kuna tema enda oma ei ole piisav (s.1). Sarnaselt kogu inimkonnaga, on ta Jumala ees süüdi (s.2), samamoodi nagu ka Paulus selle leidis olevat ( Rm 3:20). Ta tunneb ennast tagaaetavana, rõhutuna, nõrkenuna, elades otsekui õudusunenäos (s.3,4). Ta on täielikult võimetu iseenast sellest olukorrast päästma. Ta võib vaid meenutada Jumala heldust möödunud aegadel - nagu siis kui Jumal ta elu mitmetel kordadel surmast päästis - ja sirutada oma tühjad käed Jumala poole palves (s.5,6). George Herbert teadis, mida selline seisund tähendab, kui ta kirjutas: "kuigi mu patud mu vastu kisedasid, / mind õigeks mõistsid Sa; / ja vaid Sina üksi, / mind hädas kuulsid."1
Psalmist kõigepealt palub Jumalalt kinnitust, et ta on vastu võetud. Kui Jumal peidaks oma palge tema eest, siis neelaks teda surmavald (s.7). Kuid Jumala loomus on hävimatu armastus - Ta ei jäta ka surmas neid, keda ta on armastanud elus. Nii annab kahtluste öö järgi lootuse koidikule, mis peegeldab ülestõusmise hommikut, mil saame lõpuks tundma Jumala ustavuse kogu ulatust. Seejärel palub ta armu, et käis Issanda teedel: "õpeta mind tegema sinu meelt mööda", "sinu hea Vaim juhatagu mind tasasel maal" (s.10). Andeksandmise kinnitus juhib teda oma pühendumise uuendamisse: "ma olen sinu sulane" (s.12). Nii on see psalm eeltähenduseks ka sellele päevale mil Paulus kuulutab: "Sest elu Vaimu seadus Kristuses Jeesuses on vabastanud mu patu ja surma seadusest." ( Rm 8:2)
1 - George Herbert "King of glory, King of peace"
Selle kommentaari autor: Alastair Campbell