Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 3:7-19
Jumala rahva hingamisse pääsemisest7Seepärast on nõnda, nagu Püha Vaim ütleb:
"Täna, kui teie tema häält kuulete,
8ärge tehke oma südant kõvaks nagu nurina ajal, kiusatusepäeval kõrbes,
9kus teie esiisad kiusasid mind proovile pannes, kuigi nad olid minu tegusid näinud nelikümmend aastat.
10Seepärast tõusis mu viha selle sugupõlve vastu ja ma ütlesin: Nad aina eksivad oma südames, aga minu teid nad ei ole ära tundnud.
11Nii ma vandusin oma vihas: Nad ei saa minu hingamisse!"
12Vaadake, vennad, kas ehk kellelgi teie seast ei ole kuri süda, mis uskmatuses ära taganeb elavast Jumalast!
13Pigem julgustagem üksteist iga päev, niikaua kui veel öeldakse "täna", et keegi teist ei paaduks patu pettuse läbi!
14Me oleme ju saanud Kristuse osalisteks, kui me vaid lõpuni kinni peame sellest, mis meil alguses oli.
15Selles ütlemises: "Täna, kui teie tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks nagu nurina ajal" -
16kes siis olid need kuuljad, kes nurisesid? Eks ju kõik need, kes olid Egiptusest välja läinud Moosese juhtimisel?
17Aga kelle peale ta viha tõusis neljakümneks aastaks? Eks nende peale, kes patustasid, kelle kehad langesid kõrbes surnuna?
18Aga kellele ta siis vandus, et nemad ei saa tema hingamisse, kui mitte neile, kes olid sõnakuulmatud?
19Nii me näeme, et nad ei võinud sisse pääseda oma uskmatuse pärast.
See lõik on üks kurvemaid Uues Testamendis - meenutades meile teist, samuti kurba lõiku Vanast Testamendist (mida loeme homme). Tekst algab vägagi kainestava lõiguga psalmidest ( Ps 95:7-11), kus 11. salmis Jumal ütleb, et vaatamata kõigele, ei vii ta oma rahvast ikkagi Tõotatud maale: “Seepärast ma vandusin oma vihas: Nad ei pääse minu hingamisse!”
Iisraeli probleemiks oli südamekangus (s 8,15), mida heebrealaste kirja autor kirjeldab kui patust, uskmatut südamehoiakut, mis pöörab ära elavast Jumalast “ (s 12). Jah, on võimalik, et ka kristlase süda muutub selliseks. Ja kirja autor kardab, et ka tema lugejatel on oht muutuda taoliseks, ning et siis sünnib nendega samamoodi kui Iisraeli rahvaga, kui nad langesid uskmatusse kõrbes, Egiptuse ja uue kodu vahel.
Me ei saa sinna parata, et uskmatus on üks meie kiusatustest - et aegajalt kogeme kahtluste koormat ning suurt raskust nii doktriini uskumisel kui ka sellest lähtuva elu elamisel. Kiusatus on osa meie elust: ka Jeesus talus kiusatusi ja ta on meie juures selleks, et aidata.
Probleem tekib aga siis kui kahtlus muutub skeptilisuseks, ning skeptilisus küünilisuseks ning küünilisus omakorda naeruvääristamiseks. See on pikk teekond - kus aga mingil hetkel vahetub usk uskmatusega.
Kõige kurvem on jõuda sinna, kus me ei koge Jumala poolt enam seda erutavat, müstilist, hirmuga segatud nõudeõigust, vaid hakkame esmalt tundma hoopis, et ta ei ole oluline, ning seejärel muutub ärritavaks , siis ohuks ning viimaks enesepettuseks.
Mis saab hoida meie usu kõikumatuna? Otsustavaks on siin Jumala teede tundmine (s 10) -see tähendab, tunda Jumalat nii hästi, et meid ei üllata enam, kui tema toimimine on teistsugune, kui see mida teised suures kindluses ootavad. See oli Jumala "teistsugusus", mis tekitas probleemid kõrbeteekonnal, ning sama võib olla ka meie probleem.
Selle kommentaari autor: Steve Motyer