See psalm, mis rõhutab et Jumal ise, oma olemuses, on väärt kogu meie kiitust ja austust, on teravas kontrastis kaasajal valitseva tarbimismentaliteediga, mis näeb Jumalas peamiselt varustajat. Psalmist langetab pea täielikus austuses Jumala ülima suursugususe ees, kutsudes kiitma ka meid, sellepärast et Ta on “imeline”,”Kõigekõrgem” ning “kogu ilmamaa  suur kuningas” (s 3). 7.salmis olevad sõnad “Jumal” ja “meie kuningas” on otseselt ümbritsetud neljakordsest kutset “tuua kiitust”. Nii õhutab see psalm meid Jumalat kiitma kolmel viisil.

Esiteks, meenutades möödunut. Salmides 4 ja 5 ülistab rahvas Issandat, kes aitas neil vallutada Kaananimaa kui oma pärandi ning asetuda sinna. Meie pärandiks on lunastuse draama, mis kulgeb läbi terve Piibli, ning kiituse toomine päästeajaloo eest peaks olema üks meie põhilisi ülistuse komponente. Ülistus ilma kogukondliku mäluta on juurteta, jättes meid vaid isikliku subjektiivsuse meelevalda.

Teiseks, on kiitmine oleviku tähistamine. Salmist 6 võime aimata liutrgilist protsessiooni, sh ka sedauselaegast, mis tähistas Jumala valitsemist - see õhutab kiitust tooma vaatamata ajaloo heitlikkusele ning taltsutamatusele, sest Jumal on ajalooülene ning viib kindlalt täide oma plaani selle kulgedes.

Kolmandaks, toimub kiitmine tulevikuootuses, kui kõik rahvad avalikult nõtkutavad põlvi Jumala kui Valitseja ees (s 8-10) ning kõik mis praegu veel on peidetud, saab ilmsiks. Vaimusilmas selle päeva nägemine, julgustab meid  tooma kiitust. Püüa kujutleda, kuidas tunned end sellele päeval ning mida tahaksid siis öelda oma Issandale.

Varakirik kasutas seda psalmi, et tähistada Jeesuse taevaminemist. Seda võime ka meie teha, austades Jeesust kui “kogu ilmamaa kuningat”.