Taavet kirjutas antud laulu kui ta põgenes oma elu päästmise nimel Absalomi eest (2. Saam. 15:14). See on palve ja ja appihüüd, hüütud hirmu ja ahastuse ajal. Enamikule meist on põgenemine mõrvari eest tundmatu kogemus, mida on raske ette kujutada. Aga meil kõigil on oma „vaenlased“ – need inimesed või olukorrad, mis ähvardavad meid maha painutada ja vallutada meie nõrgad kaitsed. Olgu me füüsilise või vaimuliku rünnaku all, antud psalm pakub meile imelise viisi, kuidas Jumala poole pöörduda oma olukorra ilmses reaalsuses leides Temalt lohutust.

<br>Kui ma viibisin ühel suvel kaks kuud Petlemmas hakkas Jumal pöörama teistpidi paljusid minu oletusi ja eelistusi. Olles kokkupuutes kõigi väljakutsetega, mis olid elades Iisraeli sõjalise okupatsiooni all ja saades tuttavaks erineva kultuuriga, tekkis mul uus arusaam sellest, mida tähendas hüüda Issanda poole vabastamiseks ja tugevuse saamiseks. Sel ajal oli minu lemmiklauluks Byron Cage’i „Sina oled kaitsekilp“, mille on inspireerinud just antud psalm, mille põhiolemuseks on alandlik sõltumine Jumalast.

<br>Paaris esimeses salmis teeb Taavet selgeks, mille vastu ta täpselt on: tal on palju vaenlasi, kes naeruvääristavad tema püüdu Jumala väe järele. Kohene vastus on selge, Issanda kaitse ja õnnistuse kindluse taaskinnitamine; ometigi hüüab Taavet abi järele. Vastus tuleb 5. salmi teises pooles: „Ja Tema vastab mulle oma pühalt mäelt“ - vastatud palve mõjud on just nii otsesed. Psalmist võib nüüd puhata, olles kaitstud teadmises, et see on Issand, kes „toetab“ (salm 6); enesekindlus, mis hajutab kõik hirmu „kümnete tuhandete“ ümbritsevate vaenlaste suhtes. Milline julgustus meile stressiga täidetud, murega küllastatud eludes!