Me kõike mäletame aastaid, mil suvi ja sügis on meie kodumaal eriliselt viljarikas. Viljapuude oksad on siis lausa lookas maitsvate andide rohkuse all. Isegi metsõunapuud on ubinaid täis ja sellest jätkub toiduks kõigile, salved saavad täis ja keldrist on kevadeni võtta. Jumal on nii seadnud, et inimeste ja loomade toitmise kõrval on viljal veel üks tähtis ülesanne. Seemnel vilja sees on võime anda elu uuele taimele, et elu ei lõpeks, vaid kestaks edasi.

Jeesuse poolt kasutatud kolm illustratsiooni korduvad Uues Testamendis ikka ja jälle, kajastades kristliku elu erinevaid tahke: viljakandev puu, mille vili sõltub tema juure kvaliteedist (s 43, 44), majapidaja, kes käib heaperemehelikult ringi tema kätte usaldatud varaga (s 45) ning ehitaja, püstitamas templit või hoonet (48, 49). Kõik need pildid kätkevad endas viiteid kasvamisele ning küpsusele kristlase muutumise protsessis ning panevad otsima vastuseid küsimustele: “Milliseks inimeseks olen ma muutumas? Milline ma praegu olen? Mis on mu elu eesmärk? Milline on mu vastutus?”  Jeesus kasutab neid pilte, et kutsuda meid peatuma ning vaatama lähemalt, kuivõrd ehtsad me oleme, mil määral vastab see mis on meie sees, pildile, mida näitame väljapoole?

On lihtne esimese innustuse perioodil või värske kristlasena armastada ja olla helde kõikide vastu. Aga mingil hetkel kogu asja uudsus kaob ning siis hakkab ilmnema see, mis meie sees on tegelikult, juure iseloom, mis määratleb ka vilja. Ühelt poolt on meie lootus selles, et kui Jumalast antud igavese elu seeme on saanud kasvuruumi ning leidnud meis hea põllumaa - siis toob see esile ka hea vilja. Selle seemne kvaliteedis ei pea me kahtlema. Aga kui see seeme kasvuruumi ei saa (kui me ei ole olnud head peremehed selle vara üle, mis meie sisse on antud), siis hakkab võimust võtma kõik muu ning  siis on vili meile kindlaks tõenduseks sellest, millisele seemnele oleme avanud oma südame põllumaa. Teine olukord kus saab avalikuks meie tegelik olemus ja see mida me süda on tegelikult täis -  on elutormid ning katsumused. Siis lähevad käiku “tagavarad” ning nii mõnigi kord võime ehmatada kui rohkelt halba leidub sügavais südamesoppides.

Meie tähelepanu juhitakse sellele, et vili tuleb esile tegudes. Õigete sõnade kordamine ei ole veel sugugi vili ( s 46 - 49). 

Jeesus hoiatas ka, et võime olla siiras vaimustuses tema õpetusest, elada jumalakartlikku elu usklike keskel ja nautida Jumala ande,  ning kõige selle keskel viljakandmise hoopis ära unustada.

Ka sina oled kellegi elu vili. Keegi on kord sinu ja minu pärast palveid teinud, kutsunud ja juhatanud meid Jumala lähedale. Päästab ja õndsaks teeb Issand ise, aga Tema abilistena viljakad olla on meie osa.

Peatüki viimased salmid juhivad tähelepanu sellele, et kõigepealt vajab taevast külviseemet meie enda südamepõld. Ainult sügavalt juurdunud viljapuu ei kuiva suvekuumuses, kannab head vilja sügisel ja elab üle talvepakase. See tuletab meelde, et peame igal päeval pidama olulisimaks osadust Jeesusega ja oma valikuis rakendama Tema õpetust. Siis kasvame usus ning võime Tema armust olla viljakad hea sõnumi edasiandmisel nendele, kellega iganes kokku puutume.

Täna on meil võimalus nende piltide valguses taas kontrollida kas oleme õigel teel, miliseks “puuks” oleme kasvmas ning millist vilja on reaalne oodata.