Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 7:36-50
36 Aga üks variseridest palus teda enda poole sööma. Ja Jeesus läks variseri kotta ja istus lauda. 37 Ja vaata, linnas oli keegi patune naine, ja kui see sai teada, et Jeesus istub variseri majas lauas, tõi ta alabasterriista mürriõliga 38 ja astus tema taha ta jalgade juurde, hakkas nuttes tema jalgu kastma pisaratega ja kuivatas neid oma juustega ja suudles tema jalgu ja võidis neid mürriõliga. 39 Aga kui variser, kes oli ta külla kutsunud, seda nägi, mõtles ta endamisi: „Kui tema oleks prohvet, küll ta siis ära tunneks, kes ja missugune on see naine, kes teda puudutab, et ta on patune.” 40 Jeesus aga ütles talle: „Siimon, mul on sulle midagi ütelda!” Tema lausus: „Räägi, Õpetaja!” 41 „Ühel rahalaenajal oli kaks võlglast: üks oli võlgu viissada teenarit, teine viiskümmend. 42 Aga kuna neil ei olnud maksta, siis ta kustutas nende mõlema võla. Kumb neist nüüd teda rohkem armastab?” 43 Siimon vastas: „Ma arvan, et see, kellele ta rohkem kinkis.” Jeesus ütles talle: „Sa otsustasid õigesti.” 44 Ja pöördudes naise poole, lausus ta Siimonale: „Kas sa näed seda naist? Ma tulin sinu majja, sa ei andnud minu jalgade jaoks vett, tema on aga pisaratega mu jalgu kastnud ja oma juustega kuivatanud. 45 Sina ei andnud mulle tervituseks suud, aga tema ei ole sest ajast peale, kui ta sisse tuli, lakanud minu jalgu suudlemast. 46 Sina ei võidnud mu pead õliga, tema aga on võidnud mu jalgu mürriõliga. 47 Seepärast, ma ütlen sulle, on temale palju patte andeks antud, sest ta on palju armastanud. Aga kellele antakse andeks pisut, see armastab pisut.” 48 Aga naisele ta ütles: „Sinu patud on sulle andeks antud!” 49 Siis need, kes istusid Jeesusega ühes lauas, hakkasid iseeneses mõtlema: „Kes on tema, kes ka patte andeks annab?” 50 Aga tema ütles naisele: „Sinu usk on sind päästnud, mine rahuga!”
Otsekui tahtes jätkata eelmiste lugude kontrastide kuhjamist, pakutakse meile ka siin järjekordne terav kontrast- eneseõigust täis variseri (s 39) ja pühendunud ning andestuse leidnud “patuse” naise (s 47) vahel. Taas lisandub tõelise Messia mõistmisesse üks kild - ta oli see, kes tuli päästma patust murtud inimesi, mitte aga kinnitama religioosse eliidi poliitilisi ning usulisi eelarvamusi. Ta julgeb ka vastanduda ja kõigutada selle eliidi status quo’d ega karda šokeerida. Jeesuse lähenemine vastandumisele on huvitav. Ta avaldab Siimonale sellist mõju, et too on sunnitud pühenduma ning seega ka ümberhindama oma senist positsiooni.
Siimon on kindel selles millist kohta ta omab ühiskonnas - ta on aktsepteeritud, ta peab käsuseadust. Naine - teab samuti oma kohta - väljatõugatute ning moraalitute hulgas, ehk: tal ei olnud mingit asja Jumala rahva keskele. Ja ometi - leiab naine akstepteerimist; tema teguviisi on võimalik selgitada vaid eeldades, et tal oli olnud mingi eelnev, isiklik kohtumine Jeesusega.
Kus oleme meie? Kas hoolimatute ning emotsionaalselt hüljatute hulgas - kuid ,kes sellele vaatamata tunnustavad Jumala teo mõõtmatust meie jaoks Kristuses - või formaalselt “õiget elu” elava Siimona kõrval? Teame ju kuidas sooviksime vastata sellele küsimusele - aga kas meil piisab selliseks vastuseks ka tõendusmaterjali? Millal oli viimane kord, kui toimisime ligilähedaseltki samamoodi kui too naine? Ja kui taoline käitumine on meie jaoks raske, kas saame siis tõeliselt väita, et oleme mõistnud patu, armu ning andestuse olemust?
Arm üllatab alati, ajab alati segadusse; seda ei saa sundida meile sobivasse mõttemudelisse. Variseridel ei olnud patu jaoks tegelikku vastust, peale selle hukkamõistmise; Jeesus aga läheb selle juureni. Ja seda tehes, ilmutab ta veelkord, et toimib Jumala ainulaadse meelevallaga.
Selle kommentaari autor: John Grayston