Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 15:1-10
Tähendamissõnad kadunud lambast ja kadunud rahast1Aga kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele teda kuulama.
2Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid, öeldes: "Tema võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega!"
3Siis ta rääkis neile selle tähendamissõna:
4"Missugune inimene teie seast, kui tal on sada lammast ja ta ühe neist kaotab, ei jäta neid üheksatkümmend üheksat kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab?
5Ja kui ta on tema leidnud, siis ta võtab tema rõõmuga oma õlgadele
6ja kutsub koju jõudes kokku sõbrad ja naabrid, öeldes neile: "Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma kadunud lamba!"
7Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühe meeltparandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust.
8Või milline naine, kellel on kümme drahmi ja kui ta ühe drahmi on ära kaotanud, ei läida lampi ega pühi maja ega otsi hoolega, kuni ta selle leiab?
9Ja kui ta selle on leidnud, kutsub ta kokku sõbrad ja naabrid, öeldes: "Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma drahmi, mille kaotasin!"
10Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab."
Kohe esimestes salmides on meie ees rahvahulk, kes neile jutustavatele lugudele reageerides jaguneb kaheks vastanduvaks leeriks. Maksukogumine oli Rooma impeeriumis eraettevõtmine, kus leping tehti kõige kõrgema pakkujaga, kes pidi kõigepealt andma nõutava Rooma valitsusele ning siis ise kuidagi toime tulema vihase elanikkonnaga. Ülekohtuselt saadud tulu ning näilise koostöö tõttu roomlastega, olid maksukogujad põlu all - siiski kuulusid nad ka nende hulka, kes Johannese ristimises olid tulnud meeleparandust otsima ( Lk 3:12). Nii kujuneb meie silme ette pilt Jeesuse sõnumile “reageerivatest patustest”
Variserid aga ei suutnud jagada rõõmu, sest olid enestele loonud omaenda traditsioonidega piiratud, suletud kõrgklassi ning pidasid seda paremaks jumalariigist mida otse nende silme all sisse õnnistati. Paljude poolt (õigusega) kalliks peetud kiriklikel traditisoonidel on samasugune kalduvus muutuda ohtlikult oluliseks, pimestades meid nii, et me enam ei märka uusi asju, mida Jumal meie keskel teeb. Seepärast on vajalik enesele meenutada, et rõõm omavahelisest osadusest peab pidevalt edasi laienema nendeni, kes Kristuse juurde tulevad.
Neis tähendamissõnades näeme Jumalat, kes vastupidiselt variseridele, on peaaegu meeletuseni hoolimas neist, kes on kadunud. Seda peab meeles pidama eriti siis, kui hakkame kõhklema või loobuma oma taotlustest tuua sõpru Kristuse juurde. Tema on igaühte neist isiklikult juba otsimas selleks, et liita nad oma rahva tohutult eripalgelise perekonnaga. Evangelism, mis austab inimesi isiksustena, on kõige tulemuslikum siis, kui märkame kuidas Jumal on nende inimeste eludes juba toimimas. Ja kui liitume Temaga oma sõprade otsimises, siis kindlustagem ka see, et nad on teretulnud - avatud, rõõmust täidetud, armastavasse ning andestavasse kogukonda. Just taolises kogukonnas kohtasin ise Kristust ning sama on kogenud paljud sõbrad.
Selle kommentaari autor: Annabel Robinson