Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rt 1:1-22
Rutt ja Noomi1Ja neil päevil, kui kohtumõistjad mõistsid kohut, juhtus, et nälg oli maal. Siis läks üks mees Petlemmast Juudamaalt, et võõrana elada Moabi väljadel, tema ja ta naine ja kaks poega.
2Selle mehe nimi oli Elimelek, ta naise nimi Noomi ja ta kahe poja nimed Mahlon ja Kiljon; nad olid efratlased Petlemmast Juudamaalt, ja nad tulid Moabi väljadele ning jäid sinna.
3Aga Elimelek, Noomi mees, suri, ja Noomi jäi järele oma kahe pojaga.
4Ja need võtsid endile moabi naised: ühe nimi oli Orpa ja teise nimi Rutt; ja nad elasid seal ligi kümme aastat.
5Siis surid ka mõlemad pojad, Mahlon ja Kiljon, ning naine jäi üksi, ilma oma kahest pojast ja mehest.
6Ta võttis siis oma miniatega kätte ja läks Moabi väljadelt tagasi, sest ta oli Moabi väljadel kuulnud, et Issand oli hoolitsenud oma rahva eest, andes neile leiba.
7Ta läks ära paigast, kus ta oli olnud, ja temaga koos ta kaks miniat. Aga olles teel tagasi Juudamaale,
8ütles Noomi oma mõlemale miniale: "Minge, pöörduge kumbki oma ema koju! Issand tehku teile head, nagu te olete teinud surnuile ja minule!
9Andku teile Issand, et leiaksite varjupaiga kumbki oma mehe kojas!" Ja ta suudles neid. Aga nad tõstsid häält ja nutsid
10ning ütlesid temale: "Ei, me läheme koos sinuga su rahva juurde!"
11Aga Noomi ütles: "Minge tagasi, mu tütred! Miks peaksite tulema koos minuga? On mul siis veel poegi üsas, et need võiksid saada teile meesteks?
12Minge tagasi, mu tütred, minge, sest mina olen liiga vana, et minna mehele! Kui ma ütleksin: Mul on veel lootust, kui ma veel täna öösel saaksin mehele ja sünnitaksin poegigi,
13kas tahaksite siis oodata, kuni nad suureks saavad? Kas tahate seni meheleminekust hoiduda? Ei, mu tütred, mina kannatan tõesti rohkem kui teie, et Issanda käsi mind on tabanud."
14Aga nemad tõstsid häält ja nutsid veel enam; Orpa suudles seejärel oma ämma, kuna Rutt jäi tema seltsi.
15Noomi ütles: "Vaata, su kälis pöördus tagasi oma rahva ja jumalate juurde. Pöördu ka sina oma käliksele järele!"
16Kuid Rutt vastas: "Ära käi mulle peale, et ma sind maha jätaksin ja pöörduksin tagasi su juurest, sest kuhu sina lähed, sinna lähen ka mina, ja kuhu sina jääd, sinna jään minagi! Sinu rahvas on minu rahvas ja sinu Jumal on minu Jumal.
17Kus sina sured, seal tahan ka mina surra ja sinna maetagu mindki! Issand tehku minuga ükskõik mida, ainult surm lahutagu mind ja sind!"
18Kui Noomi nägi, et Rutil oli kindel nõu temaga kaasa tulla, siis ta sellest enam ei rääkinud.
19Nii läksid nad mõlemad, kuni jõudsid Petlemma. Ja kui nad Petlemma tulid, siis oli kogu linn nende pärast liikvel ja naised küsisid: "Kas see on Noomi?"
20Aga tema vastas neile: "Ärge hüüdke mind Noomiks, hüüdke mind Maaraks, sest Kõigeväeline on mulle valmistanud palju kibedust!
Peale lühidat ülevaadet perekonna traagilisest saatusest, tutvustatakse meid Noomiga, kelle tulevikuvaade on täis kibedust kogetud kaotuse pärast, ning kes on veendunud, et elul ei ole talle enam midagi anda. Noomi ütleb, et Jumal on teda haavanud, lubades talle juhtuda kõike seda (s 21).
Selle taustal mõjub ereda kontrastina Noomi minia, noor moabiidist lesk, kes otsusekindlalt ning ustavalt pakub Noomile oma sõprust, ületades kõik rahvuslikud ja ka põlvkondikud piirid. Hiljem kirjeldab teda vägagi kohaselt Boas, öeldes, et Rutt on tulnud pelgupaika otsima “Iisraeli Jumala tiibade all” (2:12).
Rutil on meile palju õpetada pühendumise kohta inimsuhetes. Ajastul, kus sageli nimetatakse sõpru “uueks perekonnaks”, näitab Rutt, et tõeline sõprus on valmis ületama nii isiklikku tausta kui raskeid tingimusi. Tõeline sõprus on palju enam kui tunded; selle hind võib osutuda väga kalliks, aga tasu uskumatult rikkalikuks. Vaatamata suurele südamevalule, ei kaota Noomi täielikult usku Jumala headusesse. Kõigest hoolimata usub ta, et Jumal on tulnud tema rahvale appi (s 6,7) ning instinktiivselt tahab olla selles paigas, kus see abi on kogetav. Üks osa Noomi päevade usurahva praktikast oli teadlikult meenutada Jumala suuri tegusid minevikus, ning siin näeme kuidas ka Noomis eneses sünnib samasugune otsus.
Kuigi tänane lugu on täiesti väljapool 21.sajandi läänelikku elustiili, on sel palju õpetada kaasaegse inimeseksolemise kohta. Ka meie elame kiirelt muutuvas, heitlikus ajas, kus pidevalt puhkevad uued sõjad, tekivad näljahädad, põgenikud voolavad üle riigipiiride otsides turvalisemat elupaika, ning inimesed kogevad jätkuvalt sügavat leinavalu.
Nagu siis, nii küsivad inimesed ka praegu, kus on Jumal selles kõiges - ning osa vastusest peitub just taolises Tema minevikutegude meenutamises, mis tuletab meile meelde, milline on Jumala loomus ning aitab läbi kaasinimeste hoolimise taas kogeda Tema armastuse tervendavat väge.
Selle kommentaari autor: Fran Beckett