Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ilm 9,1-21
Viies ingel puhub pasunat1Viies ingel puhus pasunat ning ma nägin tähe olevat kukkunud taevast ilmamaa peale. Sellele anti sügavuse kaevu võti
2ning ta avas sügavuse kaevu ja kaevust tõusis suitsu otsekui suurest ahjust, ning päike ja õhk pimenesid kaevu suitsust.
3Suitsust tulid ilmamaa peale rohutirtsud, ja neile anti meelevald, nagu skorpionidel on meelevald ilmamaa peal.
4Neile öeldi, et nad ei tohi teha kurja ilmamaa rohule ega millelegi, mis haljendab, ega ühelegi puule, vaid ainult inimestele, kellel ei ole Jumala pitserit otsaesisel.
5Ja neile anti käsk, et nad neid ei tapaks, vaid et nad neid piinaksid viis kuud, ning nende piinamine on otsekui skorpioni piinamine, kui ta inimest salvab.
6Neil päevil inimesed otsivad surma ega leia seda, nad igatsevad surra, aga surm põgeneb nende eest.
7Ja rohutirtsud olid välimuselt sõjaks seatud hobuste sarnased, neil olid pärjad peas otsekui kullast ning nende palged olid nagu inimeste palged
8ja juuksed nagu naiste juuksed ja nende hambad olid otsekui lõvidel.
9Neil olid üll soomusrüüd otsekui raudrüüd ning nende tiibade kahin oli otsekui kaarikute mürin, kui palju hobuseid jookseb sõtta.
10Ja neil olid sabad ja astlad nagu skorpionidel, ning nende sabades oli meelevald teha inimestele kahju viis kuud.
11Nende kuningas oli sügavuse ingel, kelle nimi heebrea keeles on Abaddon, ja kreeka keeles Apollüon.
12Esimene häda on möödas, ennäe, pärast seda tuleb veel kaks häda.Kuues ingel puhub pasunat13Kuues ingel puhus pasunat ning ma kuulsin üht häält Jumala ees oleva kuldaltari neljast nurgast,
14see hüüdis kuuendale inglile, kelle käes oli pasun: "Lase lahti need neli inglit, kes on ahelais suure Eufrati jõe ääres!"
15Siis päästeti valla need neli inglit, kes on valmistunud selleks tunniks ja päevaks ja kuuks ja aastaks, et tappa kolmandik inimestest.
16Ja sõjaväe ratsanike arv oli kakskümmend tuhat korda kümme tuhat - ma kuulsin nende arvu -,
17ning nõnda ma nägin oma nägemuses hobuseid ja nendel istujaid. Neil olid tulipunased ja sinised ja väävelkollased soomusrüüd ning hobuste pead olid nagu lõvide pead ning nende suust tuli välja tuld ja suitsu ja väävlit.
18Nende kolme nuhtluse poolt tapeti kolmandik inimesi: tule ja suitsu ja väävli läbi, mis tuli nende suust.
19Hobuste meelevald oli nende suus ja nende sabades, sest nende sabad olid madude sarnased, neil olid pead ning nendega nad tegid kahju.
20Aga inimesed, keda neis nuhtlustes ei tapetud, ei parandanud meelt oma kätetööst, et nad oleksid loobunud kummardamast kurje vaime ning kuld- ja hõbe- ja vask- ja kivi- ja puujumalaid, kes ei suuda näha ega kuulda ega kõndida.
Rohutirtsude nuhtlus ei ole Piiblis vaid üks Egiptuse nuhtlustest, vaid prohvetikuulutustes korduv kujund Jumala kohtumõistmisest. Näiteks on Joeli raamatu keskne pilt rohutirtsude sissetung ja seda kasutatakse sageli kirjeldamaks sissetunginud vägede poolt toime pandud laastamist.
Johannese edastatud pilt on hirmutavam, pärinedes otsekui õudusunenägude maailmast. Tundub, et selle kirjelduse eesmärk on elavdada meie kujutlusvõimet. Miks muutume usuküsimustes sageli nii proosaliseks? Johannese pilt on üleskutse ärgata letargiast ja välja tulla mugavustsoonist. Need põrgus sünnitatud, surmavate asteldega varustatud rohutirtsud tekitavad inimestele sellist piina, et surm on selle kõrval igatsetud kergendus.
Veelkord kirjeldab Johannes kuuenda pasuna hüüdmist ja peatub siis, enne seitsmendat. Too peatselt antav hoiatus on sedavõrd tõsine, et enne järgmise pasuna kõlamist on vajalik saada eriluba. Ja siis saabub sissetungiv armee, eesmärgiga hävitada ning purustada kõik mis nende teele jääb. Tundub, et kuues pasunahüüd sümboliseerib vägivaldset surma, kas siis sõja, terrorsimi või tagakiusu näol - ometi ei pane see inimesi meelt parandama, vaid endiselt panevad nad oma lootuse sellele, mis neid hädahetkel päästa ei saa. Et inimeste käitumine lähtub nende usust, siis ei ole üllatav, et kui nad kummardavad jätkuvalt ebajumalaid, siis ei anta ka inimelule enam mingit väärtust.
Võibolla ei ole me kogenud otsest sisstungi, aga oleme kogenud äkilist “sissetungi” leina, lahutuse või muu kaotuse näol. Kas need kogemusd on viinud meid Jumalale ligemale või kaugemale Temast? Kahjuks domineerib enamasti viimane. Kas me iial õpime? Pasunad hüüavad selleks, et hoiatada, kuid ka selleks, et kutsuda inimesi meelt parandama. Kas oleme võimelised seda kuulma, enne kui on liiga hilja?
Selle kommentaari autor: Colin Sinclair