Jeesuse kõige pikem, meieni jõudnud palve on palvetatud tema elu tipphetkel, vahetult enne tema reetmist ning arreteerimist, ning seepärast kannavad ka selle palve sõnad ääretult olulist tähendust. Olles teadlik oma peatsest ristilöömisest, ei palveta Jeesus mitte iseenese suuruse märkamise pärast, vaid et Tema Isa võimsus ja suurus võiks ilmsiks saada (s 1). Jeesuse peamine hool on, et inimesed võiksid ära tunda Isa, sellena kes Ta tõeliselt on (s 3).

Jeesus palve täidab siin terve peatüki ja selle võib jagada kolmeks: palve enda pärast (s 1-5), palve jüngrite pärast (s 6-19) ning palve tuleviku koguduse pärast (s 20-26). Palves sisalduvaid mõtteid oleme kohanud juba Johannese evangeeliumi eelnevais peatükkides, ometi näitab just see peatükk erilise sügavusega Isa ja Poja vahelise osaduse ja ühenduse intensiivsust ning intiimsust. See palve tõuseb uuele kõrgusele, andes tervele Jeesuse “elule siin maa peal” kõrgema, taevase eesmärgi ja perspektiivi. Teatud mõttes kajavad sellest palvest vastu Johannese evangeeliumi algussalmid - Jeesus on tulnud Jumala juurest ning on üks Jumalaga. Samas sulgeb see ka ringi - tuues Tema teekonna tagasi sinna, kust see algas.

Jeesuse eriliselt lähedane suhe oma Isaga ilmneb Tema palvest olla üks oma Isaga nii, nagu nad olid seda enne (s 5). See peatse kojutulemise tähenduslikkus saab siin epohhiületavad mõõtmed - maapealse missiooni lõpetamisele järgneb uus, tulevikuajastu.

Seda palvet on sageli nimetatud Jeesuse “ülempreesterlikuks palveks”  - sest otsekui preestril tuli end pühitseda enne eraldamist püha toimetuse täitmiseks (2Ms 28.41), nii “pühitseb” end siin ka Jeesus enne enese äraandmist ristil (s 19). Samamoodi kui juutide ülempreester pidi Suurele Lepituspäevale (3Ms 16:4) vastu minnes kümblema- valmistab Jeesus end siin aegade kõige suurema ohvri toomiseks. Sest seal ristil saab ta rippuma nagu preester, aga ka kui ohver. Oma elu ohverdamise ning vere valamise toimepanemises osaleb Ta vabatahtlikult, olles end täiesti  ja kõiges selleks üleandnud, üleni pühendudes Jumalale ka surmas, nii nagu ta oli seda elus.

“Tund on tulnud” (s 1). Johannese evangeeliumis mainitakse üsna sageli Jeesuse “tundi” (2:4; 7:30; 8:20). Alguses võis tekkida küsimus, mis tunnist juttu on ning mida see toob, nüüd aga osutab evangeeliumi lugu üheselt, et see on Jeesuse ristilöömise ja lahkumise tund (12:23; 13:1). Ometi on see lahkumise ja suremise tund täis auhiilgust - ja mitte ainult taevassemineku kirkust, vaid ka risti kirkust, sõnakuulmise auhiilgust ning auhiilgust täidetud ülesandest ja Jumalale ära antud elust nii tugevuses kui kannatuses.

Läbi evangeeliumi on Jeesus kõiges täitnud Isa tahet, teinud Isa tööd ning taotlenud Isale austust ning kiitust (4:34; 5:36; and 5:41; 7:18; 8:50). Nüüd palub Ta, et Isa austaks ka teda - mitte väljaarvutatud tasu mõttes, vaid peegeldusena suhtest, milles ta on elanud, kinnitusena Jeesuse valitud teele ning usaldusele. Üsna sageli võime näha sama mustrit ka meie jumalateenimises - see mida Jumal kõige enam hindab ning austab, on täielikult äraantud elu, mis valatakse välja armastuse ja teenimises.