Loe läbi alltoodud kirjakoht: Tt 3:8-15
Kristlaste kohustustest maailmas8See sõna on ustav ning ma tahan, et sa neid asju tõsiselt rõhutaksid, et need, kes on hakanud Jumalat uskuma, oleksid hoolsad tegema häid tegusid. See on hea ja inimestele kasulik.
9Aga rumalatest vaidlemistest ja arutlustest sugupuude üle ning riiust ja seadusetülidest hoidu kaugele, sest need on kasutud ja tühised.
10Eksiõpetusega inimesest pöördu pärast ühe- või kahekordset noomimist ära,
11teades, et niisugune on pöörane ja teeb pattu ning on ise enese hukka mõistnud.Lõputervitus12Kui ma Artemase või Tühhikose sinu juurde saadan, siis tõtta minu juurde Nikopolisesse, sest ma olen otsustanud seal talve veeta.
13Seadusetundja Zeenas ja Apollos läkita teele hoolsalt varustatuna, et neil midagi ei puuduks.
14Õppigu meiegi omad tegema häid tegusid seal, kus neid tõepoolest on vaja, et nad ei jääks viljata.
15Sind tervitavad kõik, kes on minuga. Tervita neid, kes meid armastavad usus! Arm olgu teie kõikidega!
Paulus jätkab oma teoloogilist õigustust käitumisstandarditele, mida ta kreetalastelt ootab. Neis ei olnud (ega pole ka meis täna) iseenesest midagi, mis oleks väärinud armastuse ja pääste andi. Vaid, nagu Paulus väljendab seda koloslastele: "teid, kes te varem olite Jumalast võõrdunud ja oma mõtlemise poolest tema vaenlased oma kurjade tegudega, on Kristus lepitanud nüüd oma lihalikus ihus surma läbi, et teid seada pühadena ja veatutne ja laitmatutena Jumala palge ette" (Kl 1:21-22). See on see, nagu Paulus siin rõhutab (s. 8), millele me võime rajada oma kindluse ja lootuse. Kristuse töö ristil on selle täielikult korda saatnud ja palju enamgi veel. Päästetud, pestud, uuendatud, pärijad Kristuses - need on sõnad, mis defineerivad meie uut olemisviisi, kuhjudes üksteise otsa sõnumis, mida Paulus siin edasi annab.
Olla pärija (s. 7) ei ole siinkohal midagi, mis otsustatakse kellegi testamendi või ähmaste viimaste soovide põhjal, vaid staatus, mida ei saa minema pühkida või kahtluse alla seada. See tuletab meile meelde, et sama kehtib ka teiste asjade kohta, mida Paulus on maininud - me oleme lunastatud, tervendatud, taastatud, andeks saanud.
Samal ajal, oleme me hästi teadlikud ka sellest, et vana-aja rabid armastasid väga arusaamatuid vasturääkivusi. Tundub, et algkogudus võttis üle selle kalduvuse neilt liigagi meelsasti (s. 9). Pauluse mure on rumalate arusaamatuste pärast, mitte diskussioonide pärast, mis võiksid tõeliselt süvendada vailmulikku tarkust ja arusaamist. Omada tarkust ära tunda millal meie põletavad küsimused on tegelikult vaid rumal tähenärimine, on vahel väga keeruline, kuid kindlasti midagi, milleks me peaksime Jumala armu ja abi paluma.
Peale nii paljut, mis selles kirjas keskendub käitumisviisidele, on Pauluse rõhuasetus Kristuse poolt korda saadetud tööl ja kinnitusel ning kindlusel, mida see meile annab meie staatusest Temas, väga oluliseks tasakaalustuseks. On liigagi kerge jääda pusima valedesse asjadesse. Me peame olema samaväärselt teadlikud ja valvel nii kiusatuse pärast muutuda ebakindlaks, kui ka kinnijäämise pärast ebavajalikesse asjadesse.
Selle kommentaari autor: APÜ