Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 57
Palve saada hoitud keset vaenlasi1Laulujuhatajale: viisil "Ära hävita!"; Taaveti mõistulaul ajast, kui ta põgenes Sauli eest koopasse.
2Ole mulle armuline, Jumal; ole mulle armuline, sest sinu juures otsib mu hing pelgupaika ja ma kipun su tiibade varju, kuni õnnetus möödub!
3Ma hüüan Jumala, Kõigekõrgema poole, Jumala poole, kes juhib mu asja.
4Küll ta läkitab abi taevast ja päästab mu; ta annab laimatavaks selle, kes tahtis mind rünnata. Sela. Küll Jumal läkitab oma helduse ja ustavuse.
5Ma leban otsekui lõvide keskel, inimlaste seas, kelle hambad on piigid ja nooled ja kelle keel on terav mõõk.
6Ülenda, Jumal, üle taevaste, üle kogu maailma oma auhiilgus!
7Võrgu on nad seadnud mu sammudele, mu hinge nad painutasid alla, nad kaevasid mu ette augu, aga nad ise kukkusid sinna sisse. Sela.
8Kindel on mu süda, oh Jumal! Mu süda on kindel. Ma tahan laulda ja mängida.
9Ärka üles, mu au; ärka, naabel, ärka, kannel, ma äratan üles koidu!
10Ma tahan sind tänada rahvaste seas, Issand. Ma tahan lauldes mängida rahvahõimude keskel.
11Sest suur on sinu heldus kuni taevani ja su tõde kuni ülemate pilvedeni.
12Ülenda, Jumal, üle taevaste, üle kogu maailma oma auhiilgus!
Süüdistada või ülistada?
Kuhu sa jooksed, kui sind tabab õnnetus? Jumalast eemale või Tema kaitsvate tiibade alla? Mõnikord võib kergesti hakata kõikides hädades süüdistama Jumalat. Aga seda tehes unustame tõsiasja, et Tema on see, kes saab meid nendest välja aidata - isegi kui meie olukord on päris hull.
Kui Taavet pidi põgenema kuningas Sauli eest (vt 1Sm 22), ei teadnud ta, kuhu minna, et olla füüsiliselt kaitstud, kuid ta uskus, et Jumal aitab teda (s 1).
Tema keskendumus Jumalale ei tähendanud, et ta mured oleks äkki kadunud, kuid ta ei pööranud neile tähelepanu. Ikka ja jälle, kui ta oli juba alla andmas, pidas ta meeles Jumalat kiita.
Võib tajuda, kuidas Taavet sunnib ennast vaatama eemale muredest ja pöörduma tagasi Jumala juurde. Kolm korda ütleb ta, et tahab laulda ja tänada Jumalat (vt s 7,9). Sageli on see meie suhtumine ja tahe, mis hoiavad meid kindlalt Jumalas.
Taavet oleks võinud keskenduda lõvidele või vaenlase tagaajamisele (s 3,4), aga ta pani ennast laulma Jumalale. Siis sai Taavet tunnistada, kes Jumal on - tema lohutaja, päästja ja pelgupaik.
Selle kommentaari autor: Gill Hollis