Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 6:48-59
Jeesus kõneleb tõelisest leivast48Mina olen eluleib.
49Teie esiisad sõid kõrbes mannat, ja surid.
50See on leib, mis taevast alla tuleb, et inimene sellest sööks ega sureks.
51Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest."
52Sellest tõusis juutide keskel suur tüli. Nad küsisid: "Kuidas saab tema anda meile süüa oma liha?"
53Jeesus ütles neile: "Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, ei ole teie sees elu.
54Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu ja mina äratan ta üles viimsel päeval,
55sest minu liha on tõeline roog ja minu veri on tõeline jook.
56Kes minu liha sööb ning minu verd joob, see jääb minusse ja mina temasse.
57Nii nagu elav Isa minu on läkitanud ja mina elan Isa läbi, nii elab ka see, kes mind sööb, minu läbi.
58See ongi leib, mis on alla tulnud taevast. See ei ole niisugune leib, mida teie esiisad sõid, ja surid. Aga kes seda leiba sööb, elab igavesti."
59Seda ütles Jeesus Kapernauma sünagoogis õpetades.
Jeesus täpsustab oma väidet, et ta on elu leib ja ütleb, et ta pärineb taevast, kuid rahvahulk ei saanud sellest hästi aru. See kõigile tuttav mees, kes õpetas oma sünagoogis (s 59), rääkis eriskummalisi asju oma päritolust: Kuidas saab see tavalise nime ja elukohaga mees olla äkki Jumal?
See stseen on sarnane Luuka kirjeldusega Naatsareti sünagoogist: Luukas kirjeldab sünagoogi, kus Jeesus üles kasvasLk 4:16–30), kui Johannese kirjeldatud sündmused leiavad aset sünagoogis, mis asus Jeesuse elukohas. Mõlemad kogukonnad püüavad Jeesuse väiteid kummutada. Kristliku usu keskne tõde on, et Jumal Poeg, kelle kaudu kõik asjad on tehtud, sai lihast ja luust inimeseks, kellel oli tavaline nimi ja elukoht.
Jeesuse sõnad tundusid šokeerivatena. Sest Tema - Sõna - sai lihaks ja oli elu leib: Tema jüngriks saamine tähendas selle leiva, st Tema liha söömist. Ning veel hullem: ka Tema vere joomist. Kuid see pidi kuulajaid tõsiselt solvama, sest seadus nõudis ju verest (loomade) hoidumist (Ms 17: 10-16). Tema kuuljad said asjast siiski valesti aru.
Jeesus aga ei mõelnud seda sõna-sõnalt, et mitte minna vastuollu Moosesega, vaid piltlikult, pidades silmas Moosese ohverdamissüsteemi: see on veri, mis lepitab (Ms 17:11). Ta annab oma elu ristil selle maailma eest (s 51). Ta pidi oma vere valama selle maailma pattude eest. Kui nad just ei lase end toita nende lepitavate andidega, siis neil pole elu Jumalas ega lootust ülestõusmiseks. Ainult tema surma läbi oleks neil igavene elu.