Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 39
Inimese elu on üürike1Laulujuhatajale: Jedutuuni jaoks; Taaveti laul.
2Ma ütlesin: Ma hoian oma eluteed, et ma ei tee pattu oma keelega; ma hoian oma suud nagu päitsetega, niikaua kui õel on mu ees.
3Ma jäin vait ega lausunud sõnagi, ma vaikisin heast käekäigust; kuid mu valu läks kangemaks.
4Mu süda läks kuumaks mu sees: kui ma neid asju mõtlesin, siis süttis tuli mu sees, ma puhkesin rääkima oma keelega.
5Issand, anna mulle teada mu elu ots ja mu päevade mõõt, et ma tunneksin, kui kaduv ma olen.
6Vaata, sa oled mu elupäevad pannud kämbla laiuseks, mu eluiga on kui eimiski sinu ees; tühi õhk on iga inimene, kes seisab püsti. Sela.
7Ainult nagu varjukuju kõnnib inimene; nad teevad kära tühja pärast, nad kuhjavad kokku ega tea, kes selle saab.
8Ja nüüd, Issand, mida ma pean ootama? Oma lootuse ma panen üksnes sinu peale!
9Kisu mind välja kõigist mu üleastumistest, ära anna mind jõledate teotada!
10Ma olen vait ega ava oma suud, sest sina tegid seda.
11Kõrvalda mu pealt oma nuhtlus; su käe vaenust ma lõpen ära!
12Kui sa inimesi karistad nuhtlustega süütegude pärast, siis pudeneb otsekui koide söödud see, mis temale on kallis. Kõik inimesed on tühi õhk. Sela.
13Issand, kuule mu palvet ja pane tähele mu kisendamist! Ära vaiki mu silmavee puhul, sest ma olen võõras sinu ees ja majaline, nõnda nagu kõik mu vanemad!
14Pööra oma pilk minust eemale, et mu meel saaks rõõmsaks, enne kui ma lähen ära ja mind ei ole enam!
Rõõm Jumalas? See pole üldse nii lihtne! Uskliku tundeelu ei ole sugugi ilma probleemideta. Taaveti igatsus on kaitsta Jumala au, ning ta ei soovi oma “pärlit” - ausat, ahastavat karjet - sigade ette visata, kuid vait olemine ajab ta hulluks (s 2,3). Ta peab selle kuidagi välja valama, teada andma mida ta süda tunneb - aga need, ta südant rõhuvad probleemid on tõeliselt keerulised.
Taavet tajub elu lühidust. Pauluse jaoks oli mõte lühikesest, kiirelt mööduvast elust lohutav , ta teadis, et elu raskused ei kesta kaua (2Kr 4:17). Kuid vaimselt laastatud Taavetis tekitab teadmine elu mööduvusest ahastust (s 5,6). 7.salmist kumab vastu Koguja mõttelaadi (Kg 1:2, 14).
Taavet tajub oma elus Jumala nuhtlust. Tema valu tuleb Jumala käest, sest ta on teinud pattu. Ometi ei saa ta teha muuda, kui panna ka oma lootus sellesama Jumala peale, kes teda karistab, et ta leiaks uuesti elutee (s 8 - 12).
Taavet tunneb vastamata palvetest tulevat ahastust, aga ta jätkab palvetamist. Me kõik kipume mõtlema viisil: “Ma tean, et ei vääri midagi, aga ma tahaks sellele palvele kiiremini vastust saada!” Ometi usub Taavet sedavõrd kindlalt, et Jumal kuuleb teda, et hoolimata oma tunnetest jätkab ta palvetamist (s 13). Ja siis pole ime, et tema palvesse tuleb lootus tuleviku osas, ning temas tärkab usk, et Jumal taastab tema rõõmu ülejäänud elupäevadeks (s 14).
Mis on selle psalmi moraal? Jumal karistab sind sellepärast, et Ta armastab sind. Jah, see teeb haiget ning sinu mitteusklikud sõbrad ei mõista seda hoopiski. Ning ilmselt ei suuda ka sina seda neile selgitada. Sina ei ole imelik, lihtsalt jätka palvetamist. Jeesus koges ristil sedasama aga tohutult palju suuremal määral. Jumala noomimine ei kesta igavesti -hommik toob kaasa uue rõõmu ( Ps 30:5)