Need kuulsad sõnad, millega meid kutsutakse olema valguseks ning soolaks, on Jeesuse mäejutluse südameks. Kahjuks suhtutakse neisse sageli valesti, pidades seda vaid järjekordseks üleskutseks olla tulemuslikum Kristuse tunnistamises - tegelikult aga on kõik palju sügavam. Kõikidele, kes neid sõnu iial kuulda võiks, on see evangeelne kutse - taasavastada - elavas suhtes Kristusega - oma loomise eesmärk üldse. Jumala maailmas loodi inimesed soola ning valguse kandjaiks, ning Kristuse järgijail on vaja see isiklikult avastada, sisenedes taas oma kutsumisse. Alates 1.Moosese raamatust, on naised ja mehed kutsutud olema jumalanäolised, Tema kuju kandjad siin maailmas; valitsema nii, nagu Tema valitseks; säilitada ning hoida head ning tuua esile maitsed ja lõhnad, mis on siia peidetud. Jeesuse sõnul: olla inimene tähendab omada eesmärki. 

Iga and, mis meile on antud, on antud seda eesmärki silmas pidades. Meie intelligentsus ning kunstianded; meie loovus ja iseloom; tugevus ning vastupidavus - need kõik on meile antud selleks, et võiksime koostoimida Jumalaga partneritena, esile toomaks Tema aia täispotentsiaali.

Kui traagiline on siis, et omades sellist ülesannet,  me kaotame oma tee; et need Jumala “maitsed” meie elus lihtsalt lahustuvad (s 13). Kui kohutav on omada hoolitseja kutsumist, kuid elada nagu vandaal. Jeesuse õpetus ei ole midagi vähemat, kui kutse pöörduda tagasi oma esmase eesmärgi juurde: taastada Jumala tegude imelisus ning kõikvõimsus inimkonna jaoks. Kristuse järgimine, Tema mäeküjelt hüütud kutsele vastamine, tähendab uuesti avastada sügavaim võimalik teadmine sellest, miks inimene üldse elab, miks elan mina.

Kristusele järgimise suures seikluses muutume taas kord maa soolaks ning meie Jumalast antud andide valgus saab jälle särada. Üksi ja üheskoos (s 16), saame nii Looja armastuse ning armu kiirgavaiks majakaiks.