Tõdedes, et tõeline kristlik vagadus saab alguse armastusesuhtest Isaga, annab Jeesus järgmiseks mudeli palve sisu ning iseloomu kohta.  Ühest küljest annab Ta selle nagu tõelise palve nii, et “Meie Isa palvest”  on saanud pühendumise keskne sammas läbi ajaloo ning üle maailma. Teisalt aga on see mudeliks igasugusele palvetamisele: aken näitamas kõike, milline üks palve peaks olema. Need lühikesed salmid osutavad meile, miks palvetame, mille eest võiksime palvetada ning mis võib sündida kui palvetame.

Vastuse küsimusele miks palvetame, leiame Jumala loomuses - kes Ta on, kus Ta on ning mida teeb. Jumal on Isa, kellele saab läheneda ning ligi minna (s 9), ning kellel on otsekui kotkapilk märkamaks iga olukorda ning vajadust millega silmitsi oleme. Miski ei jää Talle saladuseks ning Tema soov on meie maapealsesse toimetamisse tuua taevast rõõmu ning õnnistust.

Palve sisu kätkeb endas kõike mida igapäevaselt tarvis on. Vajame elementaarset eluks (s 11) ning see on rohkem kui pelgalt leib - pigem kõik, mida vajame, et minna päevast läbi ( Mt 4:4). Me vajame ka andeksandmise väge, et see mis meie ümber on purustatud ja haavatud, võiks saada terveks (s 12). See on kahepoolne vägi, sama tsükliline nagu hingamine - vägi nii anda kui ka vastu võtta.

Palve sisu juurde kuulub ka Jumala juhtimine ning kaitse (s 13). Õppides kõndima vabas suhtlemises koos Jumalaga kui Isaga, õpime tundma ka Tema juhtimist - ja see juhatab meid ellu, mitte katsumustesse ning kiusatustesse ning viimselt päästab meid ära kurja võimalikkusest ning meelevallast. Ja see on eesmärk, mille pärast tasub palvetada ning rõõm mille pärast paastuda.