Loe läbi alltoodud kirjakoht: NI 3:1-20
1 Mina olen mees, kes nägi viletsust tema nuhtluse nuudi all. 2 Ta ajas mind ja pani mind käima pimeduses, mitte valguses. 3 Tõesti, ta pööras oma käe minu vastu ja tõstab seda minu vastu iga päev. 4 Ta kulutas mu liha ja naha, ta murdis mu luud. 5 Ta ehitas mu vastu kindluse ja ümbritses mind kibeduse ning vaevaga. 6 Ta pani mu istuma pimedusse nagu need, kes on ammu surnud. 7 Ta tegi mu ümber müüri ja ma ei pääse välja, ta pani mind raskeisse ahelaisse. 8 Kuigi ma hüüan ja karjun appi, summutab tema mu palved. 9 Ta tegi mu teele tahutud kividest müüri, rikkus mu teerajad. 10 Ta on mulle varitsevaks karuks, peidus olevaks lõviks. 11 Ta paiskas segi mu teed, kiskus mind lõhki, tegi mu lagedaks. 12 Ta tõmbas oma ammu vinna ja pani mind oma nooltele märgiks. 13 Ta laskis oma nooled mu neerudesse. 14 Ma olen kogu oma rahva naeruks, nende igapäevaseks pilkelauluks. 15 Ta toitis mind kibedate taimedega, jootis mind koirohuga. 16 Ta vajutas mu põrmu, laskis mu hambad kuluda sõmeras. 17 Jah, sina tõukasid mu hinge rahupõlvest välja, ma olen unustanud, mis on õnn. 18 Ma ütlen: Kadunud on mu jõud ja mu lootus Issanda peale. 19 Mõtle mu viletsusele ja kodutusele, koirohule ja mürgile! 20 Sina küll mõtled sellele, et mu hing on rõhutud.
Oma mõtlemapanevas raamatus kristlusest postmodernses maailmas, mõtiskleb Brian McLaren, oma tegelase Leo vahendusel sellest, mis aitab ning mis takistab jüngerlust. “Mis iganes tegi mind enam “religioosseks”- ja selle all ma mõtlen kõike, mis muutis mind veelgi enam isoleerituks ning samastatuks religioosse subkultuuriga - neist ühestki polnud mulle kasu pikemas perspektiivis. Asjad aga, mis aitasid mul leida ühendust Jumalaga, olid need, mis aitasid kõige enam.( “Uutmoodi kristlane”). Ta jätkab kirjeldades, kuidas päevikupidamine ning muud vaimulikud praktikad on süvendanud tema osadust ja ühendust Jumalaga.
Salmidest 1-18 voolav poeem on samuti kui lehekülg vaimulikust päevikust , mis on kirjutatud sellise inimese poolt, kes omab sügavat kogemust Jumalaga ühenduses olemisest. Kas sind ei raba see jõuliselt väljaöeldud kaebus? Vaid Iiobi raamatus (Ii 19: 1-22) ning Nl 2: 2-8 võime midagi sarnast leida sellele Jumala vastu suunatud kontsentreeritud protestinimekirjale. Poeedi nägemus Jumala järelejätmatuist, täpselt planeeritud rünnakuist on see, mis siin šokeerib, samamoodi kui olid šokeerivad kirjeldused Jumala tegudest Jeruusalemma vastu (Nl 2:8). Leina lõpukrambis öeldud sõnad kõlavad otse lõikavalt: “Kadunud on mu jõud ja mu lootus Issanda peale!“ (s 18). Nutulaulud suhtuvad äärmiselt tõsiselt kannatusse ja leina, röövimata nende kaalukust ning keeldudes olemast kannatamatu nende tsüklites ja kordustes.
Raamatu kõige sügavamas ahastusekohas, ning täpselt viie poeemi struktuuri keskmes on aga pöördepunkt (s 21-26). Lootusetusele ei jää viimane sõna. “Mu Jumal, miks sa oled mu maha jätnud?” hüüdele järgneb “See on lõpetatud!” (Mt 27.46 Jh19:30) Eluvalgus sähvatab põhjatus pimeduses ning pimedus ei suuda seda kustutada (Jh 1:5).
Selle kommentaari autor: Pauline Hoggarth