Taavet igatseb uut võimalust, uut algust. Ta on saanud väga teadlikuks oma moraalsest langemisest, veelgi enam - ta on mõistnud, et tema langemine ei alanud mitte palee katusel, vaid hoopis ta enda südames. Nüüd anub ta Jumalalt andestust ning igatseb tagasi saada puhast, Jumalale ustavaks jäävat südant.

Puhastuse igatsus on nii suur, et see hõlmab kogu ta elu. Ta tahab saada täiesti muudetud ning kuna ta äsja on silmitsi olnud enda võimetusega muutuda, siis teab Taavet, et vaid Jumalal on võimalik muuta ta loomust. See igatsus ei ole isekas, Taavet ei palu vaid enda pääsemise huvides, vaid tal on korraga suur nälg tundma õppida Jumalat ennast veel rohkem, kogeda taas Jumala ligiolu ja seda rõõmu mis voolab üksnes päästest. Meiegi teame, et eksinuna ei olegi nii lihtne leida tagasiteed; ning et sel hetkel kui tahad pöörata tagasi tajud kõige teravamalt, kui võimatu on ise tagasiteed leida, ning kuidas siis igatsus Jumala ligiolu ja kõnetuse vastu kasvab, isegi kui see kõnetus on noomiv.

Taaveti teekonnas tagasi saab selgelt eristada 4 etappi. Ta alustab ahastusest, kui mõistab oma patu läbi sündinud hävituse ulatust; sellele järgneb ülestunnistus; siis meeleparandus ning viimaks appihüüd Jumala poole. Nii mõnigi ei  saa tagasi pööratud, sest tunneb küll ahastust, ent ei tunnista oma pattu või ei pea oluliseks meeleparandust. Aga kui inimene igatseb taastamist Jumalalt, tuleb läbida kõik need etapid.

Taaveti eeskuju julgustab meid täna end kõiges Jumalast sõltuvaks tegema ja tagasi pöörduma kui vaja, ükskõik kui kaugele oleme eksinud. Uus algus on võimalik, sest meid täan siiin ei ole jäetud vaid enda jõu hooleks. Meile on antud abiks Jumala Püha Vaim, kes juba ette hoiatab ja juhendab meid tuues selguse “patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta” (Jh 16:8) ning kelle väe läbi saab meie südame muutumine tegelikkuseks.