Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kr 15:35 - 50
Kristuse surnuist ülestõusmise tähendusest35Nüüd aga küsib mõni: „Kuidas siis surnud üles äratatakse? Millise ihuga nad tulevad?”
36Rumal! See, mida sa külvad, ei saa elavaks, kui ta ei sure.
37Ja see, mida sa külvad - sa ei külva seda ihu, mis peab tõusma, vaid palja iva, olgu see siis nisu või mingi muu vili.
38Aga Jumal annab talle ihu, nõnda nagu ta on tahtnud, ning igale seemnele tema eriomase ihu.
39Kõik liha ei ole sama liha, vaid isesugune on inimese liha ja isesugune veiste liha, isesugune lindude ja isesugune kalade liha.
40On taevalikke ihusid ja maapealseid ihusid, kuid taevalike hiilgus on teistsugune kui maapealsete oma,
41isesugune on päikese kirkus ja isesugune kuu kirkus ja isesugune tähtede kirkus, sest ka täht erineb tähest kirkuse poolest.
42Nõnda on ka surnute ülestõusmine: kaduvuses külvatakse, kadumatuses äratatakse üles,
43autuses külvatakse, kirkuses äratatakse üles, nõtruses külvatakse, väes äratatakse üles,
44maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles. Kui juba on olemas maine ihu, siis on olemas ka vaimne ihu.
45Nõnda on ka kirjutatud: „Esimene inimene Aadam sai elavaks hingeks.” Viimne Aadam sai vaimuks, kes elustab.
46Kuid esmalt ei ole vaimne, vaid maine, siis alles tuleb vaimne.
47Esimene inimene oli maast muldne, teine inimene oli taevast.
48Milline oli muldne, sellised on ka muldsed, ja milline oli taevane, sellised on ka taevased.
49Ja nii nagu me kandsime muldset kuju, nii kanname kord ka taevast kuju.
50Aga seda ma ütlen, vennad: liha ja veri ei või pärida Jumala riiki ega kaduvus pärida kadumatust.
Kaasaja inimesed on skeptilised ja pragmaatilised. Kui antakse suuri lubadusi kahtleme, kas neid kunagi ka täidetakse, ja isegi kui neid usume, tahame teada kuidas nende täitmine võimalik on. Siiski pole ainult kaasaja inimesed need, kel on raskusi ülestõusmisesse uskumisega. Sama kogesid Pauluse kirjade lugejad Korintoses. “Kuidas,” küsisid nad “saavad surnud üles tõusta? Millise ihuga nad seda teevad?” (s 35)
Sellele vastates soovitab Paulus neil kõigepealt kujutlusvõimet kasutada ja mitte jääda kinni argimõtlemisse (s 36-44). Loodus õpetab meile, et kui seemned surevad, siis sünnivad sellest uued taimed. Ja kui mõtlema hakata, lisab Paulus, siis näeme, et on igasuguseid ihusid ja rohkelt, nii looduses kui ka universumis. Miks peaks siis mõte veel üht sorti ihust - ülestõusmise ihust, kus on kõik see, mis meie praeguses ebtäiuslikus ja lagunevas ihus puudu on - nii vastuvõetamatu olema? Seejärel soovitab Paulus korintlastel Jeesusele vaadata, inimesele, kes tuli taevast, tõusis üles surnuist (s 45-49), sest samasugused saavad olema meie ülestõusmise ihud.
Kaasajal usuvad paljud kristlased mingisse ebamäärasesse “elusse pärast surma”, selle asemel, et uskuda ihu ülestõusmisse. Piiskop Tom Wright nimetab meie tulevikuihu “transfüüsiliseks”, et takistada meid arvamast, et meie tuleviku “vaimsed” ihud on ainult vaimud või hinged. Mõte sellise ihu pärimisest nõuab enamikelt suurt kujutlusvõimet, sest maadleme igapäevaselt oma praeguse ihu piirangutega ning tajume väga selgelt oma teekonda haua poole. Ometi ootab ees radikaalne muutumine kõikide jaoks, kes usuvad - siis kui Kristus tuleb tagasi. Surm võibki jääda meie vaenlaseks, kuid see on juba võidetud vaenlane ja seda kinnitab meile Kristuse enda ülestõusmine (s 57). Nii pole vahepealsel ajal mõtet arutleda kuidas, või miks, vaid jääda ustavaks Issanda teenimises. Meie vaevanägemine ei ole asjatu (s 58).
Selle kommentaari autor: Derek Tidball