Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kn 2:26 - 46
Saalomon kindlustab oma kuningavõimu26Preester Ebjatarile ütles kuningas: „Mine Anatotti oma põllule, sest sa oled surma väärt! Aga täna ei taha ma sind surmata, sest sa oled kandnud Issanda Jumala laegast mu isa Taaveti ees ja oled kannatanud kõike, mida mu isa kannatas.”
27Nõnda ajas Saalomon Ebjatari ära ega lasknud teda olla Issanda preester, et läheks täide Issanda sõna, mis ta Siilos oli rääkinud Eeli soo kohta.
28Kui kuuldus sellest jõudis Joabini, sest Joab oli hoidnud Adonija poole, kuigi ta ei olnud hoidnud Absalomi poole, siis põgenes Joab Issanda telgi juurde ja haaras kinni altari sarvedest.
29Ja kui kuningas Saalomonile teatati, et Joab oli põgenenud Issanda telgi juurde, ja et vaata, ta on altari ääres, siis läkitas Saalomon Benaja, Joojada poja, öeldes: „Mine tungi temale kallale!”
30Ja kui Benaja jõudis Issanda telgi juurde, siis ta ütles temale: „Nõnda ütleb kuningas: Tule ära!” Aga ta vastas: „Ei, sest ma tahan siin surra!” Ja Benaja viis kuningale vastuse, öeldes: „Nõnda rääkis Joab ja nõnda vastas ta mulle.”
31Ja kuningas ütles temale: „Tee, nagu ta ütles, tungi temale kallale ja mata ta, et sa kõrvaldaksid minult ja mu isakojalt selle süütu vere, mille Joab on valanud!
32Issand lasku tema veri tulla tagasi ta enese pea peale, sellepärast et ta tungis kallale kahele mehele, kes olid temast õiglasemad ja paremad, ja tappis need mõõgaga, ilma et mu isa Taavet seda oleks teadnud: Abneri, Neeri poja, Iisraeli väepealiku, ja Amaasa, Jeteri poja, Juuda väepealiku.
33Nende veri tulgu igavesti Joabi pea peale ja tema soo pea peale! Aga Taavetile ja tema soole ja kojale ja aujärjele tulgu Issandalt igavesti rahu!”
34Siis läks Benaja, Joojada poeg, ja tungis temale kallale ning surmas tema; ja ta maeti oma kotta kõrbe.
35Ja kuningas pani Benaja, Joojada poja, tema asemele sõjaväe ülemaks; ja Ebjatari asemele pani kuningas preester Saadoki.
36Ja kuningas läkitas kutsujad Simei järele ning ütles temale: „Ehita enesele koda Jeruusalemma ja ela seal, aga ära mine sealt välja, ei sinna ega tänna!
37Sest sel päeval, kui sa välja lähed ja ületad Kidroni jõe, olgu sul hästi teada, et sa pead surema, su veri tuleb su oma pea peale.”
38Ja Simei ütles kuningale: „See on hea kõne. Nõnda nagu mu isand kuningas on rääkinud, nõnda su sulane teeb.” Ja Simei elas Jeruusalemmas kaua aega.
39Aga kolme aasta pärast juhtus, et kaks Simei sulast põgenesid Gati kuninga Maaka poja Aakise juurde. Ja Simeile teatati ning öeldi: „Vaata, su sulased on Gatis.”
40Siis Simei võttis kätte, saduldas oma eesli ja läks Gatti Aakise juurde oma sulaseid otsima. Nõnda läks Simei ja tõi oma sulased Gatist ära.
41Aga kui Saalomonile teatati, et Simei oli Jeruusalemmast Gatti läinud ja tagasi tulnud,
42siis kuningas läkitas kutsujad Simei järele ning ütles temale: „Kas ma ei ole sind Issanda juures vannutanud ja hoiatanud, öeldes: Sel päeval, kui sa lähed välja ja käid siin ning seal, olgu sul hästi teada, et sa pead surema!? Ja sa ütlesid mulle: See on hea kõne, ma kuulan!
43Mispärast sa ei ole siis teinud Issanda vande ja keelu kohaselt, mille ma sulle andsin?”
44Ja kuningas ütles veel Simeile: „Sina tead ise oma südames kõike seda kurja, mis sa oled teinud mu isale Taavetile. Sellepärast Issand laseb su kurjuse tagasi tulla su oma pea peale.
45Aga kuningas Saalomon olgu õnnistatud ja Taaveti aujärg Issanda ees igavesti kindel!”
Puhastusaktsioon jätkub. Saalomoni potentsiaalsed vaenlased tuleb neutraliseerida või likvideerida. Ebjatar, preester, kes liitus Adonijaga (1Kn 1:7-25), saadetakse Anatotti, leviitide aegsesse pelgulinna, pagendusse. Ta on rünnakute eest kaitstud, aga ei saa enam teenida preestrina templis. Vaatamata tema ustavusele Taaveti teenimises Absalomi mässu ajal (2Sm15:24- 35; 2Sm 20:25), ei uslada Saalomon teda enam. Ka Ebajtari õigustus tundub kahtlasena. Prohveteering Eeli soo kohta (1Sm 2:30–36) on tema tegudele kinnituseks, samas aga näeme, et Saalomon ei toimi mitte jumalakartlikest motiividest vaid poliitilisest halastamatusest lähtuvalt.
Ka Joabi elimineerimine on segaseks jääv sündmus. Vaatamata Joabi enda verejanulistele kalduvustele, tähendab tema vere altarialal valamine templi rüvetamist. Saalomon ignoreerib pühakoja õigusi ja templi pühadust selleks, et täide viia enda poliitilist tahet. Need aga, kes rajavad oma teed elus mõõga abiga, ka surevad mõõga läbi ning juutide pühakiri ei õigusta ei patsifismi, ega ka vägivallatut vastupanu. Selle asemel maalitakse meile pilt elureaalsusest, milles sisaldub nii sõda, vägivald kui ka võimuvõitlus. Tundub, nagu tahaks autor lugejas esile kutsuda raevu sellise suhtumise pärast ellu, õiglusesse ja Jumala pühadusse. Meile näidatakse nii Saalomoni vigu ja iseloomulikke nõrku külgi, kui ka tema rikkust ja tarkust. Kas Jumal poleks võinud valida kuningaks kedagi teist? Kedagi jumalakartlikumat, õiglasemat ning austusväärsemat?
Jumal kasutab inimesi ja olukorda neist endist hoolimata. Kui meie silmis on Saalomon halastamatu, küüniline ja võimu kuritarvitav, on ometi kõiges nähtav ka Jumala käsi. Taaveti kuningaliini jätkumine täitis 2Sm 7.peatükis antud prohvetlikku tõotust Iisraeli valitsevate kuningate kohta. Ainult tulevikukuningas, Messias, Jeesus, on selline, kes toob tõelise õigsuse ja õigluse - Tema kuningriik on “juba praegu” ja samas “mitte veel” , ja saab tulevikus täielikult ilmsiks. Meil aga tuleb elada kui selle õiglase ja tõese Kuninga alamad siin maailmas, kus kurjuse, ebaõigluse ja läbikukkumise reaalsus kohtab meid igal päeval.
Selle kommentaari autor: Richard Harvey