Paljud tõlked panevad tänase kirjakoha eilsega sama pealkirja alla. Jällegi esitletakse neid, kes on Jeesuse väe pärast kadedad (nad eeldasid, et ta suudab tervendada!) otsimas võimalust teda süüdistada. Jällegi seadusekohane ja ennastrahuldav arusaamine kohustusest pidada sabbatit üles kaalumas kaastunnet. Sel korral kinnitab Jeesus oma hingamispäeva isandaks olemist imega, mis võimaldab kuivanud käega mehel naasta täisväärtuslikku ellu (ning võibolla annab talle uue võimaluse töötamiseks ja enesest lugupidamiseks.) Kuid samuti kasutab Jeesus võimalust astuda vastu variseride valele arusaamisele iga inimese väärtusest (salm 12). Markus räägib meile (Mk. 3:5) Jeesuse vihatundest ja meelehärmist, kuna variserid asetasid inimese vajaduse vastu religioosse stabiilsuse.

Õigesti (õigus) ja terviklikult-elamine (rahu) kuuluvad kokku, nagu psalmist meile meenutab (Ps. 85:11). Peamine põhjus hingamispäeva pidamiseks on meie terviklikkus nii, et me ei saa erinevat ajastut põhjuseks tuues sellest vaidlusest end kõrvale panna. Jeesus on endiselt hingamispäeva isand ning näitab meile Jumala armu, mis teeb meid terviklikuks. Meie jaoks on põhiküsimuseks see, kuidas leida rahu oma igapäevaelus. Samas ei väida ma, nagu sõltuks terviklikkus alati füüsilisest heaolust. Meie kogemus näitab, et tervenemine ei toimu alati  tingimataime läbi, samas on Jumala arm alati piisav, isegi meie nõrkuses (2. Kor. 12:9). Arm, kui seda näha oskame,  tõuseb esile igapäevasuses sageli samamoodi kui vaatamisväärsetes olukordades, ning meie iseloom kujuneb ja küpseb just raskustes. Eugene Petersoni parafraseering Pauluse teenimiskutsele teeb selle seose igapäevasega eriliselt selgeks. “Võta oma igapäevane, tavaline elu – magamine, söömine, tööl-käimine ja kõik muu – ning aseta see ohvrina Jumala ette.” (Rm. 12:1)