Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 24:1-23
Issand karistab maad1Vaata, Issand laastab maa ja rüüstab selle, paiskab segi selle pinna ja pillutab elanikud.
2Ja nagu rahvaga, nõnda sünnib preestriga, nagu sulasega, nõnda ta isandaga, nagu teenijaga, nõnda ta emandaga, nagu ostjaga, nõnda müüjaga, nagu laenuandjaga, nõnda laenajaga, nagu võlausaldajaga, nõnda võlgnikuga.
3Maa laastatakse täiesti ja riisutakse sootuks, sest Issand on öelnud selle sõna.
4Maa leinab, laostub, ilmamaa närbub, laostub, maa rahva ülikud rammestuvad.
5Maa on rüvetunud oma elanike all, sest need on üle astunud Seadusest, muutnud seadlusi, murdnud igavese lepingu.
6Seepärast neelab needus maa ja selle elanikud peavad kandma oma süüd; seepärast kahaneb maa elanike hulk ja vähe inimesi jääb järele.
7Vein leinab, viinapuu kuivab, ägavad kõik, kes olid südamest rõõmsad.
8Lõpeb trummide lõbu, lakkab hõiskajate lärm, kaob kandle rõõm.
9Enam ei jooda lauldes veini, vägijook on joojale kibe.
10Tühi linn purustatakse, kõik kojad suletakse, sissepääsu ei ole.
11Tänavail karjutakse veini järele, kõik rõõm kaob, maa lust lahkub.
12Linna jääb häving ja värav taotakse puruks.
13Sest nõnda peab sündima keset maad, rahvaste keskel, otsekui õlipuu raputus, otsekui järelnoppimine pärast viinamarjalõikuse lõppu.
14Need seal tõstavad häält, rõkatavad rõõmust, Issanda ülevuse tõttu hõiskavad lääne poolt:
15„Seepärast austage ka ida pool Issandat, mere saartel Issanda, Iisraeli Jumala nime.”
16Maa äärest kuuleme kiituslaule: „Austus õigele!” Aga mina ütlen: Kadu mulle, kadu mulle! Häda mulle, petised petavad, jah, petised petavad petise kombel!
17Pelg, püügiauk ja püüdepael on su ees, maa elanik.
18Kes siis põgeneb peletushüüu eest, langeb püügiauku; aga kes tuleb püügiaugust välja, selle püüab püüdepael. Sest kõrguse luugid avanevad ja maa alused vappuvad.
19Maa põrub põrmuks, maa lõheneb lõhki, maa kõigub kõvasti.
20Maa vaarub tugevasti, joobnu sarnaselt, ja vangub otsekui vahionn. Tema üleastumine lasub raskesti ta peal, ta langeb ega tõuse enam.
Läheneva kohtumõistmise tulemusel toimuva täieliku ja vältimatu hävingu pildile (s 1-12) järgneb prohveti kiitus ja tänu selle eest, et Jumal on viimaks ometi sekkunud (13 - 16a) - siiski on prohvet masendunud peaaegu depressioonini (16b - 20). Peatüki viimased salmid (s 21-23) näitavad kuidas saabuv kohtumõistmine osutub karistuseks maailma liidritele nende kurjuse eest.
Taolised kohtumõistmise ja lunastuse, pimeduse ja valguse motiivid esinevad sageli apokalüptilises kirjanduses, mis on käesolevate peatükkide (24-27) peamiseks žanriks. Apokalüptilise (loori eemaldamine peidetult) kirjanduse žanri eripäraks on sümbolismi kasutamine.
Lugeja jaoks on enamasti keeruline tõlgendada omavahel põimunud, prohveti jaoks päevakohaste poliitiliste reaalsuste ning teisalt ajatute, hea ja kurja, krüptiliste kujutluste pilte. Need peatükid, mida teatakse ka kui “jesajalikku apokalüptikat”, ühendavad omavahel sõnumid Juudale ning Jeruusalemmale osakssaavast kohtumõistmisest nende truudusetuse eest Jumala lepingule - palju ulatuslikuma, kosmilise kohtumõistmise sõnumitega, mis tuleb kogu loodu peale enne, kui Jumala uus loodu saab avalikuks. Maa ning linn on taolise kirjandusliigi tavapärased elemendid. Jeruusalemma kui “maailma naba” juudi traditsioonis; maakera, kui seda milles sisaldub kogu Jumala poolt loodu, ootab kohtumõistmine nende pattude pärast, seejärel aga lõplik taastamine kui Jumala õiglane valitsemine on taas rajatud.
Täna elame me nendesamade vapustavate sündmuste kättejõudmise valguses, milledest pildid juba monotoonse regulaarsusega välguvad igapäevaselt meie teleekraanidel. Siiski ei tohiks me ka selles olukorras kaotada seost rahvaste saatuse ning Jumala õigluse vahel. Ei tohi peita oma pead üksnes tuleviku pilvedesse, ignoreerides praeguse aja reaalsust, vaid selle asemel tuleb käesoleva maailma kannatused ühendada selle ägamise ja palvetega, millega kogu loodu ootab Jumala kuningriigi ilmsikssaamist (Rm 8:18-22).
Selle kommentaari autor: Richard Harvey