Hiljutise küsitluse tulemustest selgus, et enam kui pooled Ühendkuningriikide kristlastest on kannatanud mingis vormis tagakiusu. 5% teatas, et neid on noomitud või karistatud töökohal oma usu jagamise pärast. Ning vaid nädal enne küsitluse tulemuste avaldamist keeldus parlamendi Alamkoda arutluse alla võtmast dokumenti kristlaste vastu avalikkuses väljendatud eelhoiakute kohta.

Kaasaja võimas ning agressiivne sekulariseerumise hoovus annab Pauluse sõnadele tänases piiblitekstis uue relevantsuse. Meile ei selgitata täpselt, milles avadlus Filipi linna kristlaste “võitlus”, kuid võime arvata, et see oli seotud poliitiliste ja majanduslike saktsioonide kehtestamisega tsiviilvõimu poolt, sooviga maha suruda kristlikke tõdede  “sallimatut” erandlikkust. Nii nagu praegu, peeti ka siis kristlust ohtlikuks ühiskondlikule harmooniale ja stabiilsusele.

“Taevariigi kodanikena”, oleme kutsutud “ Kristuse evangeeliumile kohasel viisil” (Fl 1:27a). Ühiskondades kus kõik usud on võrdselt olulised, muutub kristlik kogudus “kontrasteeruvaks kogukonnaks” selle läbi, et nad austavad Jeesust kui kõikide Issandat. Selleks, et kristlik subkultuur muutuks tunnistuseks kultuuris laiemalt, peavad selle liikmed nõustuma ühises eesmärgis ning omaks võtma ühise strateegia (Fl 1: 27). See ei tähenda, et sinnamaani kuni kristlased ei nõustu igas detailis, puudub neil mõjujõud. Pigem on tegu vastusega Jeesusele, kes ütles, et muutume mõjusaks siis kui armastame üksteist. Vaid siis kui õpime armastuses jääma erimeelele teisejärgulistes teemades, hakkame avastama seda meele ja Vaimu ühtsust, mida Paulus silmas pidas ( Fl 2:2).

Mingil juhul ei tohi me lasta end heidutada kristluse vastastel (Fl 1: 28). Leidkem siis julgus “ühes Vaimus”, kes elab meie sees! Püha Vaim on see, kes muudab meid kõikumatuks. Paulus pidas kannatamist Kristuse pärast kingituseks Jumalalt. Kas ka meie näeme seda nii?