Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mk 16:9-20
Jeesuse ülestõusmine9[Aga kui Jeesus nädala esimesel päeval vara oli üles tõusnud, näitas ta end esmalt Maarja Magdaleenale, kellest ta oli seitse kurja vaimu välja ajanud,
10ja too läks ja kuulutas neile, kes olid tulnud koos temaga, kui nad leinasid ja nutsid.
11Ja nemad ei uskunud, kui said kuulda, et Jeesus elab ja et Maarja Magdaleena oli teda elusana näinud.
12Aga seejärel näitas Jeesus end teisel kujul kahele teekäijale nende seast, kes olid minemas maale.
13Ja need tulid tagasi ja kuulutasid teistele, aga nad ei uskunud neidki.
14Viimaks näitas Jeesus end neile üheteistkümnele, kui nad lauas istusid, ning sõitles nende uskmatust ja kõva südant, et nad ei olnud uskunud neid, kes olid teda näinud pärast ta ülesäratamist.
Jeesus läkitab jüngrid evangeeliumi kuulutama15Ja Jeesus ütles neile: „Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!
16Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka.
17Kuid uskujaid saadavad sellised tunnustähed: minu nimel ajavad nad välja kurje vaime, räägivad uusi keeli,
18tõstavad paljaste kätega üles mürkmadusid, ning kui nad jooksid midagi surmavat, ei kahjustaks see neid; haiged, kellele nad panevad käed peale, saavad terveks.”
19Kui Issand [Jeesus] oli nendega rääkinud, võeti ta üles taevasse ja ta istus Jumala paremale käele.
20Aga jüngrid läksid välja ja kuulutasid kõikjal, ning Issand toetas neid ja kinnitas sõna tunnustähtedega.]
Elu suurtes muutustes tunduvad tekkivad olukorrad sageli pöörastena. Tagasivaadates aga oleme tihti võimelised nägema Jumala käekirja kõiges toimunus. Markuse evangeeliumi vanimate käsikirjade äkiline lõpetus tühja haua ning segadusse sattunud jüngrite juures võib samuti olla juhus, aga ka ettekavatsetud võte. Üks hilisematest toimetajatest on hiljem lisanud lühikokkuvõtte ülestõusmise lugudest, kindla eesmärgiga anda edasi sõnum.
Loeme, et Jeesus ilmus kõigepealt Maarjale, ning siis paarile naisele. Kui need tulid tagasi ja teatasid sellest neile “kes olid olnud Jeesusega” (s 10), siis viimased ei uskunud. Tunnistajate mitteuskumine pälvib hiljem Jeesuse hukkamõistu (s 14), kui kangekaelsus ja usupuudus. See tundub liiga karm - ei ole ju lihtne uskuda, et mees, kes äsja suri, peaks ilmuma elavana ning on ainult loogiline arvata, et need kes sellist asja väidavad on kas eksituses või petetud. Siin aga ei olnud tegu tavalise sündmusega.
Nood mehed olid olnud koos Jeesusega kolm aastat ning lähedalt näinud kuidas Jumala vägi ja au said ilmsiks läbi Jeesuse sõnade ning tegude. Kui nad oleksid enda põikpäisuse ja isekuse suutnud kõrvale panna ning rohkem tähelepanu pöörata sellele, mida Maarja ütles, oleksid nad mõistnud, et kõik mida nad olid Jeesuse kohta teada saanud ja Temalt õppinud, osutas otse ülestõusmise imelisele sündmusele.
Evangeeliumi autor näeb vaeva sündmuse detailide esiletoomisega, sest hiljem kuulutavad needsamad jüngrid sõnumit Jeesusest üle terve maailma (s 15,20) ja inimestele, kelle ainus võimalus sündinust kuulda ongi vaid kaudselt, läbi teiste inimeste tunnistuse. Kui ka nemad panevad kõrvale oma uhkuse ja põikpäisuse, ja kuulavad Markuse jutustust algusest peale avatud südametega, võivad ka nemad uskuda, et Jeesus elab ning on istunud Jumala paremale käele ja väeline päästma meid kõiki igavesest surmast (s 16) ning tooma igavesse ellu.
Selle kommentaari autor: Vera Sinton