Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 42:10-25
Kiituslaul Jumalale10Laulge Issandale uut laulu tema kiituseks maailma äärest! Ilutsegu meri ja mis seda täidab, saared ja nende elanikud!
11Tõstku häält kõrb ja selle linnad, külad, kus Keedar elab! Kaljude elanikud hõisaku, hüüdku valjusti mägede tippudelt!
12Andku nad Issandale au ja kuulutagu saartel tema kiidetavust!
13Issand läheb välja nagu kangelane, ta õhutab võitlusindu otsekui sõjamees; ta tõstab sõjakisa, hüüab valjusti, astub võidukalt oma vaenlaste vastu.
14Ma olen kaua vaikinud, olnud tegevuseta, hoidnud ennast tagasi. Aga nüüd ma oigan otsekui sünnitaja, hingeldan ja ahmin õhku ühtaegu.
15Ma laastan mäed ja künkad ning kuivatan kõik nende rohu; ma muudan jõed koolmeiks ja teen järved tahedaks.
16Ma juhin pimedaid teel, mida nad ei tunne, ma lasen neid käia tundmatuid radu; ma muudan pimeduse nende ees valguseks ja konara tasaseks. Need on asjad, mis ma teen ega jäta tegemata.
17Aga taganema ja häbenema peavad need, kes loodavad nikerdatud kujude peale, kes ütlevad valatud kujudele: „Teie olete meie jumalad!”
Iisrael ei õpi Issanda karistusest18Kurdid, kuulge, ja pimedad, tõstke oma pilk üles, et te näeksite!
19Kes on pime, kui mitte mu sulane, ja kurt nagu mu käskjalg, kelle ma läkitan? Kes on nõnda pime nagu mu usaldusmees ja nõnda pime nagu Issanda sulane?
20Sa oled näinud palju, aga ei ole tähele pannud; kõrvad on küll lahti, aga sa ei kuule.
21Issandale meeldis oma õigluse pärast teha Seadus suureks ja võimsaks.
22Ja see on paljaksriisutud ja rüüstatud rahvas: nad kõik on pandud aukudesse ja peidetud vangikodadesse; nad on jäänud saagiks ja päästjat ei ole, rüüsteks, ja ükski ei ütle: „Anna tagasi!”
23Kes teist võtab seda kuulda, paneb tähele ja kuuleb tuleviku tarvis?
24Kes andis Jaakobi rüüstata ja Iisraeli riisujate kätte? Kas mitte Issand, kelle vastu me pattu tegime, kelle teedel ei tahetud käia ja kelle Seadust ei tahetud kuulda?
25Seepärast ta valas tema peale oma vihalõõma ja sõjajõu: see põletas teda igalt poolt, kuid ta ei saanud targaks; kõrvetas teda, kuid ta ei võtnud seda südamesse.
Raamatud või telereklaamid on sageli mingi nükkega kirjutatud. Lugema hakates ootad üht, korraga aga pööratakse kogu asi, sinu vaade või sündmuste ahel peapeale. Sama teeb Jesaja meiega selles tekstilõigus - ja mitte vaid korra!
Lugedes salme 10-13, keskendume Jumala suurusele ning sellele, milline imeline eesõigus on olla kutsutud tooma Talle kiitust. Kindlasti on nii üks kui teine tõsi, kuid asja tuumana toob prohvet esile selle, et uut laulu on vaja sellepärast, et seda ei ole seni lauldud! Kui loeme üksnes salme 14 ja 15, võime hakata kartma Jumala hävitavat toimimist, edasi minnes aga näeme, et kõik suubub viimaks Tema plaanini päästa need, kes tunnistavad oma pimedust - Jumal ootab, et saaks nende pimeduse muuta valguseks (s 16).
Niisiis, on see tekstiosa lootusest või meeleheitest? Jesaja eesmärk on vägagi selge: ta igatseb ise, ning kirjeldab Jumala igatsust, et Iisraelist saaks sulane nende jaoks kellede pärast Jumal rahva kutsus, et Iisrael oleks see, kes laulab uut laulu. Meisterlikult põimib prohvet erinevaid elemente. Ühelt poolt tahab ta šokeerida kurdiks ja pimedaks muutunud Iisraeli (s 19), kes ei ole kuulnud ega märganud Jumala korduvaid sõnumeid, et nad tunneksid ära oma olukorra ning lubaksid Jumalal sellega midagi ette võtta. Jesaja ütleb selgelt, et kui nad seda ei tee, siis ei jää üle mingit lootust. Teisalt aga tahab ta tõeliselt julgustada rahvast, et muutus on võimalik. Uut laulu on tegelikult ka võimalik laulda!
Väljakutse kaasaegsete kristlaste jaoks on teha kindlaks, et see, mida meie laulame oma kogudustes kõlab kokku sellega kuidas tegelikult elame. Jumal on kõnelenud oma “suures ja aulises” sõnas (s 21) ning näidanud meile teed, mida Ta tahab meid kõndivat. Kas meie oleme kuulnud, ning kas oleme märganud?
Selle kommentaari autor: Mary Evans