Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Kn 17:24-41
Samaaria asustatakse võõrastega24Ja Assuri kuningas laskis rahvast tulla Paabelist, Kuutast, Avvast, Hamatist ja Sefarvaimist ning asustas nad Samaaria linnadesse Iisraeli laste asemele; ja nemad pärisid Samaaria ning elasid selle linnades.
25Aga oma sinnaasumise alguses ei kartnud nad Issandat; siis läkitas Issand nende sekka lõvisid, kes neid tapsid.
26Ja Assuri kuningale räägiti ning öeldi: „Rahvad, keda sa viisid võõrsile ja asustasid Samaaria linnadesse, ei tunne maa Jumala õigust; seepärast on ta läkitanud nende sekka lõvisid, ja vaata, need surmavad neid, sellepärast et nad ei tunne maa Jumala õigust.”
27Siis Assuri kuningas andis käsu, öeldes: „Viige sinna üks neist preestritest, keda te sealt olete ära toonud; ta mingu ja elagu seal ning õpetagu neile maa Jumala õigust!”
28Nii tuli üks preestritest, keda nad olid viinud Samaariast võõrsile, ja asus Peetelisse ning õpetas neid, kuidas nad pidid Issandat kartma.
29Aga iga rahvas valmistas oma jumalad ja nad paigutasid need ohvriküngaste kodadesse, mis samaarlased olid teinud, iga rahvas oma linna, kus nad elasid.
30Nii tegid Paabeli mehed Sukkot-Benoti, Kuuta mehed Neergali ja Hamati mehed Aŵima;
31avvilased tegid Nibhasi ja Tartaki, ja sefarvaimlased põletasid oma lapsi tules Adrammelekile ja Anammelekile, Sefarvaimi jumalaile.
32Nad kartsid küll ka Issandat, aga seadsid endile iseeneste hulgast ohvriküngaste preestreid, kes nende eest ohverdasid ohvriküngaste kodades.
33Nad kartsid Issandat, aga teenisid oma jumalaid nende rahvaste viisil, kelle keskelt nad olid toodud võõrsile.
34Tänapäevani teevad nad endiste viiside järgi: nad ei karda Issandat ja nad ei tee nende määruste ja viiside, ei Seaduse ega käskude järgi, mis Issand andis Jaakobi lastele, kellele ta pani nimeks Iisrael.
35Issand oli teinud nendega lepingu ja oli neid käskinud, öeldes: „Te ei tohi karta ega kummardada teisi jumalaid, samuti ei tohi te neid teenida ega neile ohverdada,
36vaid Issandat, kes tõi teid Egiptusemaalt ära suure jõuga ja väljasirutatud käsivarrega, peate te kartma ja kummardama, ja te peate temale ohverdama!
37Neid määrusi ja seadlusi ja Seadust ja käske, mis ta teile on kirja pannud, peate te hoolsasti täitma kogu oma eluaja, aga muid jumalaid ei tohi te karta!
38Lepingut, mille ma teiega tegin, ärge unustage! Ärge kartke muid jumalaid,
39vaid kartke Issandat, oma Jumalat, siis ta päästab teid kõigi teie vaenlaste käest!”
40Aga nemad ei kuulanud, vaid talitasid oma endisel viisil.
41Ja need rahvad kartsid küll Issandat, aga nad teenisid samuti oma nikerdatud kujusid; ka nende lapsed ja nende laste lapsed teevad veel tänapäevalgi nõnda, nagu nende vanemad olid teinud.
Taani eksistentsialistist filosoof ja teoloog väidab, et südamepuhtus tähendab elada üksnes Jumalale. See meenutab Jeesuse kuldreeglit (Mk 12:29–31), mida on raske järgida. Me imetleme pühakuid, kes on elanud enne meid või on koguni meie keskel. Ühemõtteline pühendumine on meie sajandil haruldane. Selline suhtumine tundub olema koguni tolerantsuse puudumine. Nii oli see ka 9. sajandi Juudas ja Iisraelis. Seal valitsesid mitmed ideoloogiad ja elustiilid ning Jahvele pühendumine võis näida kunagiste karjakasvatajate veidrusena. Nii arenes sünkretistlik religioon, mis ähvardas iisraellaste eksistentsi. Jumal kutsus Eliisa, kelle elu oli tema nime vääriline (“Mu Jumal päästab”). Tema ülesanne oli kuulutada ainujumala teenimist.
Kuningate raamat kirjeldab tema võitlusi, et inimesed pühenduksid täielikult Jumalale. Assüüria kuninga poolt Samaariasse saadetud rahvast ründasid lõvid, sest nad ei teeninud tõelist Jumalalt (s 25). Nii läkitati preestreid, et nad õpetaks maa Jumala õigust (s 27). See polnud tõeline pühendumine (s 41) ning selle rahva probleemid kestsid kuni Jeesuse tulekuni, neist said samaarlaste eelkäijad. (Jh 4:19-24). Milline on meie suhe ebajumalatega, milleks võib olla materialism, hedonism, sport, konsumerism – olenevalt rahvast, kelle keskel elate? (s 33) Kas märkame seda alati?